Värvikirev teemaailm

Poelettidelt vastu vaatav teevalik võib võtta silme eest kirjuks. Mis vahe ikkagi on punasel, kollasel ja rohelisel teel?

Klassikalised teed

Teepõõsa (Camellia Sinensis) lehtedest saadakse enamiku igapäevaselt joodavatest teedest. Tee värvus ja omadused sõltuvad sellest, kuidas ja kui palju lehti töödeldakse. Must tee valmib lehtedest, mida on enne kuumutamist ja kuivatamist kääritatud. Hapendumisprotsessi tõttu on seda teed lihtsam säilitada ja transportida. Just seetõttu sai lääneriikides esmalt tuntuks must tee. Valge tee tegemiseks korjatakse veel avanemata lehepungi ning seda tehakse eranditult käsitsi. Rohelise tee lehed aurutatakse peale korjamist. Erinevalt mustast teest säilitab roheline tee suurema osa aktiivsetest mikrotoitainetest. Kollane tee on omadustelt sarnane rohelisele teele, kuid tootmise eripäraks on kolm päeva kestev kõrge niiskuse ja temperatuuri juures hoidmine. Kõige parem hinna ja tervisele kasuliku toime suhe on rohelisel teel.

Hiina meditsiinis on rohelist teed kasutatud vähemalt 4000 aastat. Viimasel ajal tehtud põhjalikud uurimustööd annavad ammustele traditsioonidele  tõepõhja alla. Ühe näitena võib tuua 1994. aastal Hiinas läbi viidud teadusliku töö, mille kokkuvõttes väideti, et rohelise tee joomine vähendas söögitoruvähi riski nii meestel kui naistel peaaegu 60% võrra.

Mis ikkagi teeb rohelise tee nii eriliseks? Saladus peitub lehtedes sisalduvates antioksüdantides, mis teevad organismile palju head. Üks võimsamaid neist on EGCG, mis takistab vähirakkude kasvu ilma tervise juures olevaid kudesid kahjustamata. Peale selle alandab EGCG „halva“ kolesterooli taset ning takistab vereklompide teket. See omadus on suure tähtsusega, kuna tromboos on üks peamiseid südameatakkide ja -rabanduste põhjuseid. Lisaks aitab see antioksüdant südameatakist taastuvaid inimesi. Uuringute tulemused näitavad, et aine kiirendab südamerakkude taastumist

Kas sul on nahal haav, hammustus või mõni muu lahtine vigastus? Leota puuvillast riidetükki rohelise tee sees ning kanna seda vigastuse peale. Tee on antiseptilise toimega ning leevendab ka sügelust ja paistetust. Seega võib seda kasutada päikesepõletuste ja sääsehammustuste puhul. Inimesed, kes joovad pool tassi päevas, alandavad riski kõrge vererõhu tekkeks 50 protsendi võrra. Põhjuseks on tees leiduvad polüfenoolid, mis takistavad veresoonte kokkutõmmet ja vererõhu kõrgenemist. Lisaks väidetakse, et rohelise tee joomine kiirendab kalorite põletamise protsessi organismis.

Mate

Lõuna-Ameerika roheliseks teeks peetav mate leiab üha enam austajaid eestlaste seas. Põhjuseks on mate toime, mis sarnaneb teistele ergutavatele jookidele nagu roheline tee ja kohv. Tõepoolest meenutab mate jook välimuselt rohelist teed, kuid maitset ja aroomi ei anna võrreldagi. Esimest korda matet proovinuna kirjeldatakse seda kui maalähedase, talutavalt kibeda ja tugeva aroomiga teejooki. Sarnaselt rohelisele teele on paraguai teed saadaval erinevate segudena, et olla ka kõige nõudlikumate maitsemeelte järgi. Lõuna-Ameerikas on populaarne segada matet piparmündi või tsitruselistega.

Levinud eksiarvamuse kohaselt sisaldab mate tee kofeiini asemel sama aine stereoisomeeri nimega mateiin. Tegelikult sisaldab kuivatatud tee 0.7-1.7% täiesti tavalist kofeiini. Kofeiinisisaldus võib sõltuda taime soost ja sellest, kas seda on kasvatatud varjus või mitte. Võrdluseks sisaldavad teelehed keskmiselt 0.4-0.9% ja jahvatatud kohv kuni 3.2% kofeiini.

Roheliseks kullaks kutsutud mate sisaldab lisaks kofeiinile teisigi ergutavaid aineid. Mate nautijad väidavad, et joogil on teest ja kohvist märgatavalt erinev toime. Teaduslikult põhjendatakse seda struktuuriliselt sarnaste teobromiini ja teofülliini iseäraliku kombinatsiooniga. Teobromiin on šokolaadis ja kakaos leiduv tujutõstev aine, mis avaldab turgutavat toimet ka mate joojale. Sellel alkaloidil on küll kofeiiniga sarnane toime, kuid mõjutab närvisüsteemi kordades vähem. Teofülliin tõstab südamelihase toonust, vererõhku ja pulssi ning stimuleerib närvisüsteemi tegevust. Mate igapäevased tarbijad kiidavad selle energiat, toonust ja keskendumisvõimet tõstvaid omadusi. Kaalujälgijatele on meelt mööda mate joomisega kaasnev kahanenud söögiisu. Leidub dietolooge, kes soovitavad näljatunde leevendamiseks matet proovida. Ajaloost on teada juhtumeid, kus Euroopast tulnud maadeavastajaid hämmastas indiaanlaste võime terveid päevi ilma söömata tööd teha. Mate kuulus toonikute hulka, mis kohalikel niiviisi tegutseda võimaldas.

Mate sisaldab rikkalikult polüfenoole, mistõttu on joogi antioksüdantsed omadused võrreldavad rohelise teega. Antioksüdandid tõstavad raku võimet end kahjustuste vastu kaitsta. Seeläbi saab organism tervikuna kaitstud mitmete krooniliste haiguste eest. Nii taime lehed kui sellest tehtavad tõmmised sisaldavad märkimisväärsel kogusel kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Mate sisaldab B1-vitamiini, mille puudust võib tekitada liigne alkoholi, kohvi ja koolajookide tarbimine. Muuhulgas on vitamiini vaja ajutegevuse ja mälu talitluseks ning närvisüsteemi normaalseks tegevuseks. Mates leidub aineid, millel on tugev mõju inimese immunsüsteemile. Keha kaitsesüsteemi stimuleerimine aitab meil edukamalt haiguste vastu võidelda.

Vaatamata mate stimuleerivatele ja tervist turgutavatele toimetele on mõned uuringud kirjeldanud taime kantserogeensust. Mitmed uuringud on seostanud regulaarset mate joomist kõrgenenud riskiga erinevate vähivormide tekkeks. Kõige järjekindlamaid tulemusi annab seos söögitoruvähi ja matejoogi tarvitamise vahel. Siiski väidetakse, et vähirisk võib tõusta mate väga kõrgel temperatuuril tarbimisest. Kõik liigkuumad joogid kahjustavad suu limaskesta, söögitoru ja magu. Kahjustused võivad viia vähi arenemiseni. Siiski ei lükka põhjendused ümber teisi uurimusi, mis on kinnitanud vähki tekitavate ainete olemasolu mates. Kas mate on tervist andev või võttev jook? Selles osas ei leia teadlased ühest vastust, kuna matest on leitud komponente, mis võivad vähi arengut pidurdada. Need vastukäivad leiud on viinud segaduseni ja lõpliku otsuse peab tegema ikkagi tarbija ise. Traditsioonilise tarbimise järgi lisatakse samadele lehtedele korduvalt vett juurde. Selle tulemusel puutub teejooja kokku suurema koguse kantserogeensete ainetega. Klassikalise teetseremoonia jooksul võidakse vett vahetada tervelt kaheksa korda! Üks tassitäis värsketest lehtedest tehtud matet kahandab märgatavalt riski kokkupuuteks kahjulike ainetega ja erilist põhjust kartmiseks ei ole.

Punane tee

Eksootilisel punasel ehk rooibos teel pole traditsioonilise teetaimega midagi pistmist. Punast teed tehakse kadakapõõsast meenutava taime lehtedest. Madal Aspalathus linearis põõsas kasvab vaid Lõuna-Aafrikas Hea Lootuse neeme lähistel. Korjamisel on rooibose lehed rohelised, kuid kääritamisprotsessi tulemusel omandab teejook tassi valatuna sügavpunase värvuse.

Sarnaselt rohelisele teele sisaldab rooibos flavonoide, mis töötavad inimkehas antioksüdantidena. Neist tugevaima toimega on aspalatiin, mille toime avaldub organismi oksüdatiivse stressi alanemises ning vananemisprotsesside aeglustumises. Oksüdatiivne stress tekib siis, kui antioksüdantide tase on organismis vabade radikaalidega võrreldes tasakaalust välja langenud. Tegu on ohtliku seisundiga, kuna see võib aidata kaasa vähktõve ja mitmete muude krooniliste haiguste arengule. Vabade radikaalide üleliigsele tekkele ja enneaegsele vananemisele aitavad kaasa päikesekiirgus, alkoholi liigtarbimine ja suitsetamine. Lisaks sellele väheneb aastate möödudes inimese loomuliku antioksüdantse süsteemi suutlikkus. Seega aitab antioksüdantide poolest rikaste toodete tarbimine aeglustada vananemist ning eemal hoida raskeid kroonilisi haigusi. Seetõttu tuntaksegi rooibost Aasias kui „pika elu teed“.

Kõrge flavonoidide sisaldus põhjustab rooibose spasmolüütilisi omadusi, mispärast kasutatakse teejooki kõhuvalu, ärritunud soole sündroomi ja muude kõhuvaevuste puhul. Rooibos on suurendanud laborikatsetes katseloomadel maksa vastupanuvõimet, mis annab lootust tulevikus tee kasutamisele krooniliste maksahaiguste ravimisel. Slovakkias tehtud uuringute tulemusel soovitavad teadlased tarbida teed krooniliste maksaprobleemide korral.

Rooibos ei sisalda kofeiini, mistõttu on see sobilik inimestele, kellel on probleeme südametegevuse, vererõhu, närvisüsteemi või maohaavanditega. Nimelt võib kofeiini tarbimine tekitada unetust, ärevushäireid, südame arütmiat ja muid ebameeldivaid kõrvalnähte. Samuti sisaldab üks tassitäis punast teed poole vähem tanniine kui sama kogus rohelist teed. Tanniinid annavad teele kibeda maitse ning mõjutavad ainevahetust takistades raua ja valkude omastamist. Kohv ja tee sisaldavad oblikhapet, mida ei tohiks tarbida inimesed, keda vaevavad osteoporoos või neerukivid. Teadlased on kindlaks teinud, et punane tee ei sisalda oblikhapet ning on seega sobivaks asenduseks kohvile ja teele.

Kaalujälgijaid rõõmustab kalorivaba tee mõju maitsmismeelele. Kui palutakse avaldada arvamust rooibose maitse kohta, siis kirjeldatakse tihti kerget magusat maitsevarjundit. Seega ei pea joogile lisama suhkrut ning ühe klaasitäie joomine võib ära hoida kiusatuse maiustusi süüa.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: cukierski.net

Surematuse sümbol

Igavese elu sümboliks peetud granaatõunas leiduvad ained võivad aidata südant tervena hoida ning võivad osutuda tõhusaks abimeheks mitmete vähivormide ennetamisel.

Granaatõunu on juba sajandeid peetud teiste puuviljadega võrreldes tõeliseks aardeks. Babüloonlased närisid selle seemneid enne lahingusse astumist, uskudes, et vili muudab neid võitmatuks. Vana-Egiptuse elanikke maeti koos granaatõuntega, mis pidid andma lootust järgmisesse ellu jõudmiseks. Üha enam uuringuid kinnitavad kunagiseid uskumusi, et tegu on tervisele  parajalt toonust andvate puuviljadega.

Tsiviliseeritud maailma haiguseks kutsutud ateroskleroosi käigus ladestuvad arterite seintele rasvainest koosnevad paksendid ehk naastud. Lõppfaasi jõudnud haigus võib lõppeda ajuinsuldi või südamelihase infarktiga. Itaalia ja Ameerika teadlased on teinud avastuse, et granaatõunamahla igapäevane tarbimine vähendab ateroskleroosi süvenemist tervelt 30 protsenti. Hiirte peal tehtud katsed tõendasid mahla omadust hoida ära rasvainetest naastude ladestumist arterite seintele. Eelnevad uuringud on näidanud, et granaatõuntes sisalduvate antioksüdantide rohkus võib vähendada oksüdatiivse stressi kahjulikku mõju endoteliaalsetele rakkudele. Need rakud katavad veresooni ning toodavad lämmastikoksiidi, mis aitab veresoontel lõdvestuda. Lisaks hiirte peal tehtud katsetele kasvatati inimese südamerakke kultuuris ja uuriti granaatõunamahla mõju neile rakkudele. Mahlaga töödeldud rakud tootsid 50 protsendi võrra rohkem lämmastikoksiidi. See oli Napoli ülikooli meditsiinikooli uurimisrühmale üllatuseks, kuna see ületas kõvasti nende esialgseid ootusi. Tänaseks pole veel võimalikku südant kaitsvat mehhanismi kindlaks tehtud, kuid arvatakse, et just lämmastikoksiidil võib selles suurt rolli mängida. Uuringu läbiviijad selgitavad, et hiirte peal tehtud katsete tulemuste üle kandmine meie organismidele on raske, ent ilmselt peaks inimeste seas sarnaste tulemuste saamiseks jooma päevas pool liitrit granaatõunamahla.

Granaatõunast on avastatud aineid, mis toimivad sarnaselt teatud tüüpi vererõhku alandavate ravimitega. Need ained blokeerivad veresooni kitsendava ensüümi töö, mille tulemusel alaneb vererõhk ning suurem hulk hapnikurikast verd jõuab südamesse. Iisraeli uurijad jõudsid tulemuseni, et aasta aega järjest igapäevaselt 60 ml granaatõunamahla tarbinud katsealustel alanes süstoolne vererõhk 5% kuni 21% võrra.

Viljakuse võrdkujuks peetud granaatõuntes sisaldub ohtral hulgal tanniine, mis on aidanud laborikatsetes östrogeenile reageeriva rinnavähi arengut takistada. Need tanniinid alandavad östrogeeni tootmist, mille tulemusel aeglustub rinnavähirakkude vohamine. Nii võtavad granaatõunas sisalduvad ained kasvaja rakkudelt ära võimaluse suure hulga östrogeeniga kokku puutumiseks. Ekspertide sõnul on vaja teha põhjalikumaid uuringuid, kuid esialgsetel tulemustel võib granaatõunte tarbimine tõepoolest kaitsta rinnavähi arengu eest.

Peamiselt Indias, Iraanis ja Ameerikas kasvatatav vili võib spetsiifilist huvi pakkuda ka meestele, sest granaatõunamahlad sisalduvad ained võivad aeglustada eesnäärmevähi arengut. Ameerikas läbi viidud ja üle viie aasta kestnud uuringu tulemustel võib väita, et päevas 200 ml granaatõunamahla joomine takistab lokaliseerunud eesnäärme vähi arengut. Kahjuks teistesse organitesse levinud vähki mahla tarbimine ei mõjutanud. Samaaegselt siirdas teine teadlaste rühm inimestelt pärit eesnäärmevähirakke hiirtele. Seejärel uuriti granaatõunamahla ja platseebo mõju rakkudele. Leiti, et mahlaga töödeldud kasvajad laienesid võrreldes platseeboga märgatavalt aeglasemalt. Hiljuti Kalifornias tehtud uuring näitas, et granaatõuna tarbimine võib mehi aidata lisaks eesnäärmevähile ka erektsiooniprobleemide korral. Ka ajaloos on peetud granaatõunu tõeliseks armurohuks.

Vananevas ühiskonnas tekitab üha enam probleeme vanadusega kaasnevate haiguste püsiv kasv. Ennustatakse, et näiteks 2050. aastaks põeb Ameerikas iga 85. inimene Alzheimeri tõbe. Ajakirjas Neurobiology of Disease avaldatud uurimus annab lootust, et granaatõunte söömine võib vähendada riski Alzheimeri tõve tekkeks. Antioksüdantide poolest rikaste punaviljade tarbimine vähendas katsete käigus haiguse riski tervelt poole võrra. Uuringu läbiviijate sõnul on oluline süüa värsket puuvilja või juua täismahla, sest granaatõuna toime peitub eri biokeemiliste ainete koosluses. Eraldi manustatuna ei pruugi need ained sarnast tulemust anda.

Granaatõunal on antiseptiline ja põletikuvastane toime, mistõttu sobib sellega teha kompresse väikestele haavadele või marrastustele. Eksootiline puuvili on oma mineraaliainete- ja vitamiinirohkuse poolest immuunsüsteemi tugevdavate, aneemiat ennetavate ja üldist energiataset tõstvate omadustega. Üks keskmise suurusega granaatõun katab teatud osa täiskasvanud inimese päevasest A-, E- ja C-vitamiini vajadusest.

Kuidas valida?

Ostmisel on kasulik pöörata tähelepanu vilja välimusele, mis peaks olema ilma plekkideta ja võimalikult ereda värvusega. Küpsed viljad tunduvad oma suuruse kohta raskemad. Poolvalminud rohekad granaatõunad valmivad hästi järele.

Kuidas hoida?

Terved viljad või eemaldatud seemned säilivad sügavkülmas aasta, külmkapis kuni kaks kuud ning toatemperatuuril vaid paar päeva.

Kuidas süüa?

Lõika granaatõunalt 1 cm jagu „kaane“ pealt ära. Näha on vilja jaotavaid membraane. Tee 6-7 sisselõiget piki membraane, kuid mitte täiesti lõpuni. Murra sektorid ettevaatlikult lahti. Nüüd on söödavad seemned kergesti kättesaadavad! Teine populaarne viis on lõigata granaatõun ristipidi pooleks ja seejärel hoida poolikut vilja kausi kohal, misjärel jääb vaid üle kõik seemned puulusikaga kaussi koputada.

Suvine tervisejook granaatõunaga

200 ml granaatõunamahla

50 g mustikaid

3-4 suuremat maasikad

½ apelsini viljalihast

½ klaasitäit jääd

Lisa kõik koostisained köögikombaini või blenderisse. Kasutada võib ka saumikserit. Sega kuni ühtlase joogi saamiseni. Liiga hapu maitse korral võib lisada 1-2 spl mett.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: sodeliciousdairyfreecoconutmilk.blogspot.com