Mis on bipolaarne häire?



Üles-alla, üles-alla! Bipolaarset häiret on piltlikult kirjeldatud kui elu ameerika mägedel, kus iga kurvi taga võib peituda järsk meeleolu tõus või langus.

Meeleolud vahelduvad kõigil inimestel ja keegi ei tunne igapäevases elus pidevalt katkematut õnnelikkust või rusuvat masendust. Küll aga leidub neid, kelle meeleolud vahelduvad ehmatava kiirusega otsekui vajutaks keegi nende ajus kiirkerimise nuppu.

32-aastane koduperenaine Tiina (nimi muudetud) sai aru, et tema elu kulgu on halastamatult dikteerinud perioodilised meeleolumuutused. See tõdemus jõudis temani alles kümme aastat pärast esimeste sümptomite ilmnemist! „Mulle sattus kätte üks vaimse tervise teemaline raamat ja bipolaarsele häirele pühendatud peatüki lõppedes jäin sügavalt mõttesse. Selline tunne nagu oleks keegi minu igapäevast elu kirjeldanud,“ meenutab Tiina. „Ühel hetkel tunned end otsekui pilvepiiril seilamas ja ei pruugi minna pikalt, kui avastad end rusutuna elumere põhjast.“

Bipolaarse häirega inimesed kogevad tavaliselt intensiivseid ja emotsionaalseid episoode, mis jaotuvad kaheks peamiseks faasiks. Maaniat iseloomustab muuhulgas ülikõrge enesehinnang, vähenenud unevajadus, suurenenud jutukus või sundus pidevalt rääkida ning mõtete lennukus. Sellises faasis näib olevat meri põlvini. Ette võetakse suuri plaane, kulutatakse võimaluse korral suurtes kogustes raha ning antakse endale ja teistele teostamatuid lubadusi. Depressiivse faasi käigus painab patsienti tihti tühjustunne, rusuv väsimus, ärrituvus ja keskendumisvõime puudumine. Üks tähtsamaid tunnuseid on seejuures huvi kadumine eelnevalt naudingut pakkunud tegevustelt, mille hulka võib kuuluda hobidega tegelemine, söömine ja isegi seks.

„Depressioon on kõige hullem! Vahel võib isegi hommikul voodist välja ronimine raskeks osutuda, sest mõttes mõlgub ainult üks sõna. Milleks? Energiline periood on täielik vastand ja sel ajal on võimalik ellu viia kõik plaanid, mida on vähegi võimalik välja mõelda. Ma pean tunnistama, et tihti on maania isegi kasulikuks osutunud. Nii palju asju jõuab ära teha,“ arvab Tiina. „Kui ainult tagasilangust ei tuleks ja siiani pole see kordagi tulemata jäänud.“

Üldjuhul jaotub bipolaarse häire meeleolude skaala kolmeks. Ühelt poolt leiab raskekujulise, mõõduka või kerge depressiooni. Skaala keskel on normaalne või tasakaalukas meeleolu. Teisel pool skaalat on hüpomaania ja maania. Mõned bipolaarse häire all kannatavad inimesed kogevad hüpomaaniat, mille puhul pole kõrgem energiatase maaniaga võrreldes niivõrd äärmuslik. Hüpomaanilise episoodi korral võib inimene tunda end väga hästi, olla võrdlemisi produktiivne ja tulla igapäevaeluga viperusteta toime. Sellises olukorras võivad meeleolude häiret märgata vaid pereliikmed, kuna isiklikult tasandil on probleemi raske teadvustada. Õigeaegse ravita võib hüpomaania kujuneda raskekujuliseks maaniaks või liikuda üle depressiooniks. Lisaks eelnevatele episoodidele on võimalik diagnoosida segafaasi. Selle käigus võib haige tunda end õnnetu ja lootusetuna, kuid vaatamata sellele on energiatase tavalisest kõrgem.

„Tagantjärgi tunnen kõik faasid ära. Need on minu jaoks olnud selgete piirjoontega ja seotud elus toimunud sündmustega. Konkreetsel hetkel on üleminekuid raske ära tunda. Ma ei mõtle, et käes on depressioon. Lihtsalt kohutavalt rusuv tunne, ükskõiksus ja lootusetus,“ kirjeldab Tiina.

Mis ikkagi takistab keerulisest häirest vabanemist? „Inimene ei pruugi aduda, et tegemist on ülemäärase meeleolu kõikumisega. Seda peetakse enda puhul normaalseks. Niimoodi ei pruugita abiandja juurde jõuda ja ravimata häire võib oluliselt elukvaliteeti halvendada,“ räägib bipolaarsete häirete tunnustatud spetsialist Peeter Jaanson. Samuti võib ravi käigus tekkida ootamatuid tagasilööke. „Pikaajaline ravimite tarvitamine võib inimestele üle jõu käia. Eduka ravi alguseks on tihti vaja ravimeid võtta pikka aega, isegi aastaid.“

Muutustega meeleolus kaasneb energiataseme ja uneaja kõikumine. Häire puhul on võimalik olukord, mille käigus inimene kogeb pikaajalist ebastabiilsete meeleoludega perioodi. Sellisel juhul on raske eristada kindlaid maanilisi ja depressiivseid episoode. Bipolaarse häirega inimestel tuleb tihti ette alkoholi või teiste mõnuainete kuritarvitamist, suhteprobleeme ja raskusi töökoha säilitamisega. Kõrvaltvaatajal ei ole alati lihtne viia selliseid tunnusmärke kokku raske vaimse häirega.

„Keegi ei öelnud kordagi, et mul võiks probleeme olla. Mõni pidas mind masendushoogude pärast kergelt neurootiliseks, aga see oli kõik. Häirest teadlikuks saamine on olnud vabastav tunne ja praegu olen alles teel paranemiseni. Kahtluse korral soovitan teha samm edasi ja uurida asja spetsialisti juures. See võib viia täisväärtuslikuma eluni,“ julgustab Tiina sarnase saatusega inimesi. „Mul on äärmiselt toetav perekond ja praegu võtan meeleolu stabilisaatoreid koos antidepressantidega. Ravimeid ei tasu karta, kui need aitavad elukvaliteeti tõsta. Kui saame poja lasteaeda, siis loodan edukalt tööturule naasta!“

Bipolaarne häire jaguneb kolme alamrühma: bipolaarne I tüüpi häire, II tüüpi häire ja teisiti täpsustamata bipolaarne häire. Bipolaarne I tüüpi häire korral esineb maanilisi episoode ja II tüübi puhul on tunnuseks hüpomaanilised episoodid. Maania ja hüpomaania mõju erinevust illustreerib lihtne näide. Hüpomaania korral võib haigel tekkida näiteks vastupandamatu soov lennutunde võtta. Ta planeerib oma aega ratsionaalselt, et äkiliselt tulnud mõtte elu viia. Seevastu maanilise episoodi korral ei mängiks tähtajad, lubadused ja võimalused rolli. Nüüd ja kohe tuleb õppida lennukit juhtima! Teisiti täpsustamata bipolaarne häire diagnoositakse, kui patsiendi sümptomid ei liigitu ei I ega II tüübi alla. Sümptomite kestvus ei pruugi olla piisavalt pikk või nende hulk jääb alla häiretüübi kriteeriumite. Siiski on olemasolevad sümptomid väljaspool inimese tavapärast käitumist.

Nii depressiivsed kui maanilised tunnused võivad olla psühhootilised. Psühhootilised sümptomid kipuvad peegeldama haige äärmuslikku meeleolu. Näiteks maanilise episoodi käigus võivad tekkida luulud, et inimene on kuulus, omab palju raha või kehastab üleloomulike võimete kandjat. Sarnaselt on depressiivse episoodi taustal võimalikud luulud kodutuks jäämisest või kuriteo sooritamisest. Seetõttu võib tulla psühhootiliste sümptomitega bipolaarse häire kindlaks tegemisel ette ekslikke skisofreenia diagnoose. Viimase näol on tegu samuti raskekujulise vaimse häirega, mis on peaasjalikult seotud hallutsinatsioonide ja luulumõtetega.

Tavaliselt alustab bipolaarse häire ravi psühhiaater. „Diagnoosi kinnitab struktureeritud küsitlus, hoolikas andmete kogumine ja teave lähedastelt. Ravi alustamine haiglas on vajalik vaid raskematel juhtumitel. Konkreetselt sõltub ravi sellest, millise häire faasiga on tegemist,“ selgitab Jaanson. „Kõigil haigetel on eesmärk eutüümia ehk normaalse meeleolu saavutamine ja hoidmine. Tulemusteni jõutakse ravimite, psühhoteraapia ja vajadusel paari- või pereteraapia abil.“

Enamasti kujuneb bipolaarne häire välja hilistel teismeaastatel või varases täiskasvanueas. Statistika näitab, et vähemalt pooled diagnoositud juhtumitest saavad alguse enne 25. eluaastat. „Eesti olukord ei erine oluliselt teistest maadest. Haigestumus erinevat tüüpi bipolaarsetesse häiretesse on ligikaudu 4% elanikkonnast. Probleem on ikkagi see, et häire ilmnemise ja ravi alguse vahel on sageli 5-10 aastane nihe. Oluline on patsientidele võimalikult kiirelt ravi anda,“ toonitab Jaanson. Esmakordset bipolaarse häire episoodi on raske kindlaks teha, kuna sümptomid võivad tunduda eraldi probleemidena ja mitte osana ühest tervikust. Bipolaarse häirega haige esimese astme sugulastel on haigestumise risk tervelt 8-18 korda suurem võrreldes üldpopulatsiooniga. Sarnaselt diabeedile ja südamehaigustele on bipolaarne häire krooniline haigus, millele peab tähelepanu pöörama terve elu vältel.

Nii bipolaarse häire kui teiste vaimsete probleemide üheks riskifaktoriks on ajukeemiat mõjutavad meelemürgid. „Häire tekkemehhanism pole veel kaugeltki selge, nii et kindlaid riskitegureid on raske välja tuua. Kindlasti aitab psüühikahäirete tekkele kaasa mõnuainete ja eeskätt kanepi tarvitamine. See on noorte hulgas levinud ja aine tarvitamise riski alahinnatakse,“ tõdeb Jaanson.

Kogenud psühhiaater jääb patsientide väljavaadete osas positiivseks. „Tänapäeva võimaluste juures on bipolaarne häire hästi ravitav. Koostöös patsiendi ja tema lähedastega on võimalik vältida elukvaliteedi langust, säilitada normaalset meeleolu ja täisväärtuslikku toimimist.“

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: www.health.com

Mis juhtub, kui mul on seenhaigus?



Katkised varbavahed, ehmatava välimusega küüned ja ketendav nahapind annavad märku levinud seeneprobleemist.

Kes mind ründavad?
Seenhaiguseid tekitavad eri liiki pärmid ja seened. Need mikroorganismid põhjustavad mitmesuguseid haiguseid. Põhisüüdlased on dermatofüüdid ja pärmseened. Viimased pole küll ainsad haigustekitajad, kuid moodustavad valdava enamuse. Harva põhjustavad naha- ja küünepõletikke hallitusseened.

Mis haiguseid tekitavad?
Pärmseened ehk Candida elutsevad tavaliselt nahal ja limaskestadel haigestumisohtu tekitamata. Probleemid kerkivad esile pärmseente liigsel paljunemisel, mille tulemusel tekib põletik nimega kandidoos. Üks levinumaid vorme on tupeseen, mida iseloomustab sügelus, kipitus ja ebameeldiv voolus.  Dermatofüütia on seenhaigus, mille võib saada teiselt inimeselt, ümbritsevast keskkonnast või isegi loomadelt. Dermatofüüdid kasutavad toiduks naha sarvainet ning kahjustavad küüsi, nahka ja juukseid. Need seened vajavad paljunemiseks sooja ja niisket keskkonnda. Seetõttu on varbavahed ja kubemevoldid üks ohustatumaid piirkondi. Jalaseene tunneb tavaliselt ära 4-5 varba vahel esinevate sügelevate villide järgi, mis aja möödudes levivad teistesse varbavahedesse. Nahk hakkab ketendama ja varvaste vaheline nahk hakkab kihiti eemalduma. Pindmist seennakkust tekitab ka pärmseen, mis avaldub tihti pruunikaspunaste täppidena ülakehal.

Mis aitab haigustele kaasa?
Soodustavad tegurid ei põhjusta otseselt seenhaigust, ent aitavad mingil moel selle tekkele kaasa. Näiteks kroonilise haiguse tõttu immuunsüsteemi hõivatusest tingitud organismi üldise vastupanu langus lihtsustab kergemate haiguste esinemist. Esmatähtis on igapäevaselt hügieeni eest hoolitseda. Põhiliselt loob seenhaiguste tekkele soodsama keskkonna umbsete jalanõude kandmine, niiskes ja soojas keskkonnas viibimine ning intensiivselt spordiga tegelemine. Aktiivne spordi tegemine seetõttu, et küüntele võivad tekkida mikrotraumad ja higistamine loob seentele parema keskkonna. Antibiootikumide kasutamine soodustab muuhulgas pärmseente vohamist seedetraktist ja tupepõletiku teket.

Kuidas toimub ravi?
Sümptomite ilmnemisel tasub konsulteerida perearstiga, kes võib nahaarsti juurde saata või minna erakliinikusse otse eriarsti jutule. Seenhaiguse ravi ei toimu paari päevaga, vaid vajab mitmeid nädalaid või teatud juhtudel isegi kuudepikkust kuuri. Nimelt on ravi eesmärk hävitada eosed täielikult ja esmased paranemistunnused on alles pool võitu. Kaasuvate küünekahjustuste puhul on väliste tunnuste täielik paranemine individuaalse kestusega. Õigeaegne ravi on tähtis, sest unarusse jäetud haigus võib levida teistesse kehapiirkondadesse, tekitada mitmesuguseid tüsistusi ja kujutada ohtu teistele inimestele.

Kas on võimalik seenhaiguseid vältida?
Mitte ühegi haigusega pole võimalik riski absoluutse nullini viia, aga üht-teist kasulikku on võimalik seenhaiguste vältimiseks ise ära teha. Seenhaiguste ennetamisel on tähtis mitte kasutada teiste inimeste jalanõusid ja käterätte, sest haigustekitajad võivad just sel moel levida. Kõikides pesemisruumides tuleb kasutada desinfektsioonivahendit. Avalikes ujulates, saunades ja spordiklubi riietusruumides liikumisel on kasulik kanda vastavaid jalanõusid. Tark tegu on maniküüri- ja pediküüritarbeid teistelt mitte laenata ega enda omasid edasi anda. Otseste kaitsevahendite alla kuuluvad näiteks erinevad pulbrid ja pihustid, millega saab jalgu desinfitseerida. Jalgu tuleb pesemise järgselt korralikult kuivatada ja vältida nende hõõrdumist, et alandada riski mikrohaavandite tekkeks.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: Wikipedia.