Puuvilja hurmaa botaaniline nimetus Diospyros on tulnud kreeka keelest, tõlkes tähendab see jumalate toitu. Hurmaa ehk diospüüri magus maitse pole ainuke jumalik asi nende viljade juures, nimelt on nad täis kasulikke aineid ja vitamiine. Lisaks A-vitamiinile, mis aitab säilitada terveid hambaid, tugevat luustikku ja nahka, leidub puuviljas C-vitamiini, kaaliumi, kiudaineid ja mitmeid antioksüdante.
Hiljuti tehtud uuringu käigus avastati, et tervise seisukohast võttes on hurmaa õunast palju kasulikum, sest sisaldab mitu korda rohkem kiudaineid. «Mida küpsem hurmaa, seda rohkem flavonoide see sisaldab. Sestap tuleks hurmaad süüa siis, kui selle värv on kõige erksam ja küpsus tuntav,» selgitas Washingtoni osariigi ülikooli professor Barry Swanson.
Heal lapsel mitu nime
Üks vili sisaldab kuni 20 protsenti suhkruid, mille põhiliselt moodustavad fruktoos ja glükoos. Tänu sellele sobivad nad kiireks kehakinnituseks – kaks kuni neli hurmaad kustutavad suurema näljatunde. Heal lapsel mitu nime – poodides võib hurmaad müügil näha ka nimetuste all diospüür, persimon, jaapani aprikoos, jaapani kakiploom, hiina datliploom, šaron, küdoonia. Hurmaad ostes jälgi, et see oleks ümmargune, priske ning sileda ja läikiva pinnaga. Hoidu viljadest, millel on plekid või armid, koor mõranenud või lehed vilja tipus puudu.
Küps hurmaa vali ainult siis, kui kavatsed selle kohe ära süüa, sest seismisel läheb vili mädanema (äärmisel juhul võib seda veidi aega külmkapis säilitada). Üldiselt on soovitatav osta kõva pinnaga hurmaa ja lasta tal toatemperatuuril paar päeva küpseda. Kui süüa hurmaad toorelt, võib selle õhukese koore eemaldada, aga võib ka süüa viljaliha lusikaga kesta seest, nagu tehakse kiivi puhul. Eriti peene ja pikantse maitse saab kätte puuviljale likööri või rummi lisades. Purustatud hurmaad võib lisada vürtsikate küpsiste, omaküpsetatud leibade, kookide või keekside sisse. Lahtilõigatud vilja sobib panna ka salatisse, kuhu eelnevalt on lisatud palju rohelist. Muidugi saab hurmaad lisada sarnaselt teiste puuviljadega ka smuutidele, mahladele ja jäätisele.
Kellele eelnevast maitseelamuste pakkumiseks veel ei piisa, võib viljaliha välja uuristada, kuumutada seda pannil koos oliiviõliga ning kasutada küpsetatud kana, pardi, kala või sealiha glasuurina. Poodides müüakse ka kuivatatud hurmaad ja väga magusaid kompotte, mida sobib kasutada tortide valmistamisel. Keskmiselt sisaldab üks hurmaa kuni 118 kalorit ja ainult kolm protsenti rasva, mis peaks rõõmustama kaalujälgijaid.
Jaapanist Ameerikasse
Hurmaa «avastas» 1851. aastal Jaapani lõunarannikul Ameerika Ühendriikidest pärit admiral Perry, kes viis vilja oma kodumaale. Esialgu üritati hurmaad kasvatada Washingtonis, kuid külmade talvede tõttu see ebaõnnestus.
Sobivad tingimused leiti hoopis Californias, kus seda puuvilja tänapäevalgi kasvatatakse. Maailmas tuntakse peamiselt kaht sorti hurmaad, mis erinevad teineteisest peamiselt koostise tõttu. Eesti poelettidele satub nii ühte kui teist ja erilist vahet neil ei tehta. Üldiselt on hurmaa jäänud teiste puuviljade varju, selle üheks põhjuseks peetakse just hilist avastamist.
Ilmunud ajalehes Postimees. Foto: Corbis/Scanpix
No comments:
Post a Comment