Mis juhtub purjus olles tegelikult?



Alkoholi tarvitades ei muutu ainult enesetunne, vaid joogi mõjust saavad osa kõik suuremad organid. Kuidas ikkagi alkohol meie keha mõjutab?

Mis põhjustab purjusoleku?
Joovet on selgelt tunda hetkest, kui alkohol hakkab peaaju tegevust mõjutama. Aju on jaotunud funktsionaalseteks osadeks, mille talitlustele hakkavad promilliga joogid koguste kasvades järk-järgult toimet avaldama. Alkohol muudab närvirakkude retseptorite omadusi ja häirib närviimpulsside ülekannet. Kõigepealt toimib alkohol käitumist reguleerivas aju osas. Seetõttu ei jälgi alkoholi tarbinud inimesed oma käitumist nagu tavaliselt ja muutuvad suhtlemisel avatumaks. Inimene võib tunda end võimekamana kui ilma alkoholita, ent see tunne on eksitav. Närvisüsteemi pidurdav toime tähendab ka seda, et tekivad häired olukorra adekvaatses tajumises ja mõtlemises. Järgmisena jõuab alkohol hipokampuseni, mis vastutab emotsioonide ja mälu eest. Kangete jookide koguste kasvades ei jõua maks alkoholi lõhustamisega järele. Seejärel hakkab alkohol häirima peaajus paikneva tasakaaluelundi tööd. Viimaks tekib eluohtlik olukord väga suurte koguste tarbimisel, sest alkohol jõuab aju hingamiskeskuseni ning inimene sureb alkoholimürgistuse tagajärjel.

Meeleolu sõltub joobeastmest
Kerge joove parandab enesetunnet ja alandab enesekriitikat. Kõrvalt vaadates tundub inimene lõbusam, jutukam ja hoolimatum. Liigutused muutuvad küll elavamaks, ent nende täpsus pole enam endine. Alkohol võib võimendada enne vägijoogi tarbimist domineerinud emotsioone. Keskmise joobeastme saavutamisel on kriitikameel sedavõrd alanenud, et tehtavaid tegusid võidakse hiljem kibedalt kahetseda. Meeleolu võib kõikuda ühest äärmusest teise. Raske joobe puhul on keeruline rääkida emotsioonidest, sest algab teadvuse hägunemine ning ümbritsevale reageerimine muutub aina pingutavamaks.

Alkohol ja seedeelundkond
Jook liigub pärast manustamist esmalt kõhtu, kust osa alkoholist imendub vereringesse. Alkohol ärritab kõhtu ja tõstab seedemahlade tootmist. Imendumata jäänud alkohol liigub edasi peensoolde, milles jätkub vereringesse neeldumine. Alkoholi joomine ja seedeelundkonda ärritavate ravimite (näiteks aspiriin) koos tarvitamine võib viia maohaavandite, gastriidi ja sisemise verejooksuni.

Alkohol ja süda
Alkoholi tarbimine mõjutab südame töö kiirust ja vererõhku. Mõned uuringud on näidanud, et väga mõõdukad alkoholi kogused võivad südamele kasulikud olla. Kindel on see, et keskmised ja suured alkoholikogused tõstavad märgatavalt südame- ja veresoonkonna haiguste riski.

Mõju ajule ja närvisüsteemile
Alkohol mõjub kesknärvisüsteemile depressandina ning vastupidiselt levinud arvamusele ei ole kanged joogid stimulaatorid! Pärast joomist võtab alkoholi ajuni jõudmine aega vaid 30 sekundit. Kesknärvisüsteemile avaldatav mõju ilmneb nii käitumise, tasakaalu kui koordinatsiooni muutumises. Üliraskes joobes inimesel võib hingamine seiskuda.

Alkohol ja maks
Seedetraktist verre imendunud alkohol jõuab esmalt maksa, kust algab alkoholi lõhustumine. Keskmiselt suudab maks toime tulla ühe alkoholiühikuga tunnis. Sellest rohkem tarbides hakkab alkohol kogunema verre ja kudedesse jäädes ümber töötlemist ootama. Mida sagedamini ja suruemad kogused alkoholi vereringesse jõuavad, seda suurem on kahjustav mõju erinevatele elundkondadele.

Mitu promilli?
0,01-0,06 – Füsioloogiline alkoholi sisaldus veres
0,07-0,19 – Toitumisest tulenev alkohol
0,20-0,49 – Alkoholi tarvitanud, ent kliiniliste tunnusteta
0,50-1,50 – Kerge joove
1,51-2,50 – Keskmine joove
2,51-3,00 – Raske joove
3,01-5,00 – Üliraske joove, mis on eluohtlik
5,00> – Surmav joove

Ilmunud ajakirjas Tervis pluss. Ekspert: Iisi Saame. Foto: ss.utpb.edu

Värvikirev teemaailm


Poelettidelt vastu vaatav teevalik võib võtta silme eest kirjuks. Mis vahe ikkagi on punasel, kollasel ja rohelisel teel?

Klassikalised teed
Teepõõsa (Camellia Sinensis) lehtedest saadakse enamiku igapäevaselt joodavatest teedest. Tee värvus ja omadused sõltuvad sellest, kuidas ja kui palju lehti töödeldakse. Must tee valmib lehtedest, mida on enne kuumutamist ja kuivatamist kääritatud. Hapendumisprotsessi tõttu on seda teed lihtsam säilitada ja transportida. Just seetõttu sai lääneriikides esmalt tuntuks must tee. Valge tee tegemiseks korjatakse veel avanemata lehepungi ning seda tehakse eranditult käsitsi. Rohelise tee lehed aurutatakse peale korjamist. Erinevalt mustast teest säilitab roheline tee suurema osa aktiivsetest mikrotoitainetest. Kollane tee on omadustelt sarnane rohelisele teele, kuid tootmise eripäraks on kolm päeva kestev kõrge niiskuse ja temperatuuri juures hoidmine. Kõige parem hinna ja tervisele kasuliku toime suhe on rohelisel teel.

Hiina meditsiinis on rohelist teed kasutatud vähemalt 4000 aastat. Viimasel ajal tehtud põhjalikud uurimustööd annavad ammustele traditsioonidele  tõepõhja alla. Ühe näitena võib tuua 1994. aastal Hiinas läbi viidud teadusliku töö, mille kokkuvõttes väideti, et rohelise tee joomine vähendas söögitoruvähi riski nii meestel kui naistel peaaegu 60% võrra.

Mis ikkagi teeb rohelise tee nii eriliseks? Saladus peitub lehtedes sisalduvates antioksüdantides, mis teevad organismile palju head. Üks võimsamaid neist on EGCG, mis takistab vähirakkude kasvu ilma tervise juures olevaid kudesid kahjustamata. Peale selle alandab EGCG „halva“ kolesterooli taset ning takistab vereklompide teket. See omadus on suure tähtsusega, kuna tromboos on üks peamiseid südameatakkide ja -rabanduste põhjuseid. Lisaks aitab see antioksüdant südameatakist taastuvaid inimesi. Uuringute tulemused näitavad, et aine kiirendab südamerakkude taastumist

Kas sul on nahal haav, hammustus või mõni muu lahtine vigastus? Leota puuvillast riidetükki rohelise tee sees ning kanna seda vigastuse peale. Tee on antiseptilise toimega ning leevendab ka sügelust ja paistetust. Seega võib seda kasutada päikesepõletuste ja sääsehammustuste puhul. Inimesed, kes joovad pool tassi päevas, alandavad riski kõrge vererõhu tekkeks 50 protsendi võrra. Põhjuseks on tees leiduvad polüfenoolid, mis takistavad veresoonte kokkutõmmet ja vererõhu kõrgenemist. Lisaks väidetakse, et rohelise tee joomine kiirendab kalorite põletamise protsessi organismis.


Mate
Lõuna-Ameerika roheliseks teeks peetav mate leiab üha enam austajaid eestlaste seas. Põhjuseks on mate toime, mis sarnaneb teistele ergutavatele jookidele nagu roheline tee ja kohv. Tõepoolest meenutab mate jook välimuselt rohelist teed, kuid maitset ja aroomi ei anna võrreldagi. Esimest korda matet proovinuna kirjeldatakse seda kui maalähedase, talutavalt kibeda ja tugeva aroomiga teejooki. Sarnaselt rohelisele teele on paraguai teed saadaval erinevate segudena, et olla ka kõige nõudlikumate maitsemeelte järgi. Lõuna-Ameerikas on populaarne segada matet piparmündi või tsitruselistega.

Levinud eksiarvamuse kohaselt sisaldab mate tee kofeiini asemel sama aine stereoisomeeri nimega mateiin. Tegelikult sisaldab kuivatatud tee 0.7-1.7% täiesti tavalist kofeiini. Kofeiinisisaldus võib sõltuda taime soost ja sellest, kas seda on kasvatatud varjus või mitte. Võrdluseks sisaldavad teelehed keskmiselt 0.4-0.9% ja jahvatatud kohv kuni 3.2% kofeiini.

Roheliseks kullaks kutsutud mate sisaldab lisaks kofeiinile teisigi ergutavaid aineid. Mate nautijad väidavad, et joogil on teest ja kohvist märgatavalt erinev toime. Teaduslikult põhjendatakse seda struktuuriliselt sarnaste teobromiini ja teofülliini iseäraliku kombinatsiooniga. Teobromiin on šokolaadis ja kakaos leiduv tujutõstev aine, mis avaldab turgutavat toimet ka mate joojale. Sellel alkaloidil on küll kofeiiniga sarnane toime, kuid mõjutab närvisüsteemi kordades vähem. Teofülliin tõstab südamelihase toonust, vererõhku ja pulssi ning stimuleerib närvisüsteemi tegevust. Mate igapäevased tarbijad kiidavad selle energiat, toonust ja keskendumisvõimet tõstvaid omadusi. Kaalujälgijatele on meelt mööda mate joomisega kaasnev kahanenud söögiisu. Leidub dietolooge, kes soovitavad näljatunde leevendamiseks matet proovida. Ajaloost on teada juhtumeid, kus Euroopast tulnud maadeavastajaid hämmastas indiaanlaste võime terveid päevi ilma söömata tööd teha. Mate kuulus toonikute hulka, mis kohalikel niiviisi tegutseda võimaldas.

Mate sisaldab rikkalikult polüfenoole, mistõttu on joogi antioksüdantsed omadused võrreldavad rohelise teega. Antioksüdandid tõstavad raku võimet end kahjustuste vastu kaitsta. Seeläbi saab organism tervikuna kaitstud mitmete krooniliste haiguste eest. Nii taime lehed kui sellest tehtavad tõmmised sisaldavad märkimisväärsel kogusel kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Mate sisaldab B1-vitamiini, mille puudust võib tekitada liigne alkoholi, kohvi ja koolajookide tarbimine. Muuhulgas on vitamiini vaja ajutegevuse ja mälu talitluseks ning närvisüsteemi normaalseks tegevuseks. Mates leidub aineid, millel on tugev mõju inimese immunsüsteemile. Keha kaitsesüsteemi stimuleerimine aitab meil edukamalt haiguste vastu võidelda.

Vaatamata mate stimuleerivatele ja tervist turgutavatele toimetele on mõned uuringud kirjeldanud taime kantserogeensust. Mitmed uuringud on seostanud regulaarset mate joomist kõrgenenud riskiga erinevate vähivormide tekkeks. Kõige järjekindlamaid tulemusi annab seos söögitoruvähi ja matejoogi tarvitamise vahel. Siiski väidetakse, et vähirisk võib tõusta mate väga kõrgel temperatuuril tarbimisest. Kõik liigkuumad joogid kahjustavad suu limaskesta, söögitoru ja magu. Kahjustused võivad viia vähi arenemiseni. Siiski ei lükka põhjendused ümber teisi uurimusi, mis on kinnitanud vähki tekitavate ainete olemasolu mates. Kas mate on tervist andev või võttev jook? Selles osas ei leia teadlased ühest vastust, kuna matest on leitud komponente, mis võivad vähi arengut pidurdada. Need vastukäivad leiud on viinud segaduseni ja lõpliku otsuse peab tegema ikkagi tarbija ise. Traditsioonilise tarbimise järgi lisatakse samadele lehtedele korduvalt vett juurde. Selle tulemusel puutub teejooja kokku suurema koguse kantserogeensete ainetega. Klassikalise teetseremoonia jooksul võidakse vett vahetada tervelt kaheksa korda! Üks tassitäis värsketest lehtedest tehtud matet kahandab märgatavalt riski kokkupuuteks kahjulike ainetega ja erilist põhjust kartmiseks ei ole.

Punane tee
Eksootilisel punasel ehk rooibos teel pole traditsioonilise teetaimega midagi pistmist. Punast teed tehakse kadakapõõsast meenutava taime lehtedest. Madal Aspalathus linearis põõsas kasvab vaid Lõuna-Aafrikas Hea Lootuse neeme lähistel. Korjamisel on rooibose lehed rohelised, kuid kääritamisprotsessi tulemusel omandab teejook tassi valatuna sügavpunase värvuse.

Sarnaselt rohelisele teele sisaldab rooibos flavonoide, mis töötavad inimkehas antioksüdantidena. Neist tugevaima toimega on aspalatiin, mille toime avaldub organismi oksüdatiivse stressi alanemises ning vananemisprotsesside aeglustumises. Oksüdatiivne stress tekib siis, kui antioksüdantide tase on organismis vabade radikaalidega võrreldes tasakaalust välja langenud. Tegu on ohtliku seisundiga, kuna see võib aidata kaasa vähktõve ja mitmete muude krooniliste haiguste arengule. Vabade radikaalide üleliigsele tekkele ja enneaegsele vananemisele aitavad kaasa päikesekiirgus, alkoholi liigtarbimine ja suitsetamine. Lisaks sellele väheneb aastate möödudes inimese loomuliku antioksüdantse süsteemi suutlikkus. Seega aitab antioksüdantide poolest rikaste toodete tarbimine aeglustada vananemist ning eemal hoida raskeid kroonilisi haigusi. Seetõttu tuntaksegi rooibost Aasias kui „pika elu teed“.

Kõrge flavonoidide sisaldus põhjustab rooibose spasmolüütilisi omadusi, mispärast kasutatakse teejooki kõhuvalu, ärritunud soole sündroomi ja muude kõhuvaevuste puhul. Rooibos on suurendanud laborikatsetes katseloomadel maksa vastupanuvõimet, mis annab lootust tulevikus tee kasutamisele krooniliste maksahaiguste ravimisel. Slovakkias tehtud uuringute tulemusel soovitavad teadlased tarbida teed krooniliste maksaprobleemide korral.

Rooibos ei sisalda kofeiini, mistõttu on see sobilik inimestele, kellel on probleeme südametegevuse, vererõhu, närvisüsteemi või maohaavanditega. Nimelt võib kofeiini tarbimine tekitada unetust, ärevushäireid, südame arütmiat ja muid ebameeldivaid kõrvalnähte. Samuti sisaldab üks tassitäis punast teed poole vähem tanniine kui sama kogus rohelist teed. Tanniinid annavad teele kibeda maitse ning mõjutavad ainevahetust takistades raua ja valkude omastamist. Kohv ja tee sisaldavad oblikhapet, mida ei tohiks tarbida inimesed, keda vaevavad osteoporoos või neerukivid. Teadlased on kindlaks teinud, et punane tee ei sisalda oblikhapet ning on seega sobivaks asenduseks kohvile ja teele.

Kaalujälgijaid rõõmustab kalorivaba tee mõju maitsmismeelele. Kui palutakse avaldada arvamust rooibose maitse kohta, siis kirjeldatakse tihti kerget magusat maitsevarjundit. Seega ei pea joogile lisama suhkrut ning ühe klaasitäie joomine võib ära hoida kiusatuse maiustusi süüa.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: cukierski.net

7 levinumat dieediviga


Dieedi pidamine pole kerge ülesanne. Lisaks toitumiskavast kinni hoidmisele tuleb silm peal hoida pealtnäha väikestel asjadel, mis võivad takistada oodatud tulemuse saavutamist.

Hommikusöögi vahele jätmine
Uuringud näitavad, et hommikusöögist ära öelnud inimestel on igapäevaste einestejatega võrreldes suurem kehakaal. Üsna levinud on eksiarvamus, et hommikusöögi vahele jätmine hoiab kaloreid kokku. Tegelikult tarbivad vähem kui kolm korda päevas sööjad oma toidukordade ajal rohkem kaloreid. Üks tervislik hommikusöök peaks kindlasti sisaldama valke ja kiudaineid.

Liialt palju kaloreid jookidest
Alkoholist, suhkru ja koorega kohvist, mahlajookidest ja limonaadidest kogunevad kalorid võivad kaalu langetamist raskemaks muuta. Erinevate jookide tarbimine ei muuda söömisharjumusi, kuna enamik neist vähendab vaid janu ja ei mõjuta söögiisu.

Ebatervislikud kastmed
Mitmed salatikastmed sisaldavad suurel hulgal kaloreid, mis nullivad köögiviljade madala kalorsuse. Poodides müüdavates kastmetes võib leiduda tervisele kahjulikke lisaaineid. Seega tasub alati enne ostmist lugeda pakendilt koostist ja toiteväärtust. Väljas süües tasuks hoiduda salatitest, millele on lisatud rammusaid kastmeid.

Kui mõte läheb uitama
Televiisori ees või raamatut lugedes on kerge ennastunustavalt küpsisepakki tühjendada. Väikesed suupisted kogunevad suureks kalorihulgaks, kuna põnev film või raamat ei lase järge pidada. Juba kolm Domino küpsist võib lisada 160 kalorit. Lahendus on tahtejõu treenimine või suupistete asendamine millegi tervislikuma nagu kurgiviilude või beebiporganditega.

Vabad nädalavahetused
Dieet tähendab pidevat pühendumist ja nädalavahetusel söömise või alkoholiga liialdamine vähendab kindlasti oodatud tulemuste täitumist. Leidub kaalujälgijaid, kes peavad teatud aja jooksul režiimist rangelt kinni, kuid ühel hetkel otsustavad end selle eest vaba nädalalõpuga premeerida. Libastumisi võib lisaks nädalavahetustele ette tulla pühade või sünnipäevade ajal.

Šokidieedid
Vahel soovitakse kaalu langetada kindla ürituse või tähtpäeva jaoks. Sel juhul tunduvad kõige ahvatlevamad nn. šokidieedid nagu kapsasupi- või mahladieet. Sellised lühiajalised toitumisplaanid võivad kaalunumbrit esmalt väiksemaks muuta, kuid pikaajaliselt toovad need hoopis kaalu juurde. Pealegi võib lühiajaliselt kaal muutuda lisaks rasvale ka lihaste ja keha veesisalduse arvelt.

Trenni unarusse jätmine
Iga täisväärtusliku dieedi kõrvale kuulub seda toetav treeningplaan, sest ainult toitumise jälgimisest ei piisa. Trenn ei pea midagi kontimurdvat olema. Piisab igapäevasest täiendavast kehalisest koormusest. Parimal juhul toimub see treeneri käe all, kes koostab kava vastavalt isiklikele eesmärkidele.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: hoholok.com

Rasvad - osa tervislikust toitumisest



Rasvade tarbimine on mitmekülgse ja tervisliku toitumise alus, kuid rangete salenemisprogrammide populaarsus on moonutanud arusaamu rasvade tähtsusest.
Rasvad ehk lipiidid on saanud teenimatult halva kuulsuse osaliseks. Suur hulk dieete rõhub rasvavaesele toidule, light-toodete populaarsus on tõusuteel ja inimeste soov kõhnemaks saada ei kao mitte kuhugi. Tekkinud on olukord, kus rasvade kohta liigub palju müüte ja käibetõdesid ning neid põlatakse ilmaasjata ära. Leidub isegi toitumiskavasid, mille karmid reeglid propageerivad täielikult rasvadest loobumist. Rasvavaba elustiil võib viia tõsiste tervisehädadeni, kuna inimese keha vajab rasvu igapäevaselt kindlas koguses.

Inimesed peavad tarbima toidurasvu, kuna need on olulised raku ehitusained. Organeid ümbritsev rasvakiht kaitseb põrutuste ja muude vigastuste eest. A-, D- ja E-vitamiinid on rasvlahustuvad, mistõttu on nende imendumiseks vaja piisavalt lipiide tarbida. Lisaks vitamiinidele vajab organism asendamatuid rasvhappeid, mille puudust ei ole võimalik teiste mikrotoitainetega korvata. Rasvadel on puhastav toime, kuna nad aitavad sappi soolde väljutada. Selle puudumisel peetuks sapp sapipõies ning tõuseks risk sapikivide moodustumiseks. Pealegi on rasv tõeliselt kontsentreeritud energiaallikas. Nimelt annab 1 g rasva umbes 9 kcal energiat. Meie kliimavöötmes on see tähtis, kuna kehasoojuse säilitamiseks kulub palju enam energiat kui lõunamaades.

Kõik rasvad koosnevad rasvhapetest, mis jagunevad kolme peamisse gruppi. Küllastunud rasvhappeid leidub kõige rohkem loomsetes rasvades nagu seapekk ja või. Need on toatemperatuuril enamasti tahked. Mono- ja polüküllastumata rasvhapped on ülekaalus taimsetes rasvades, näiteks oliiviõlis. Polüküllastumata rasvhapete hulka kuulub linool- ja linoleenhape, mida  meie organism ei ole võimeline iseseisvalt tootma. Seega peab nende asendamatute rasvhapete saamiseks vastavaid toiduaineid tarbima. Kookos- ja palmirasv on küll taimse päritoluga, kuid need sisaldavad küllastunud rasvhappeid. Need erinevad loomsetest rasvadest oma rasvhapete ahela pikkuse poolest, mille tulemusel on lipiidid kergesti seeditavamad. Kookosõli sisaldab lauriinhapet, mis avaldab positiivset mõju närvi- ja immuunsüsteemile.

Omega-3 rasvhapped kuuluvad polüküllastumata rasvhapete alla. Keha ei ole omega-3 rasvhappeid võimeline ise tootma, mistõttu on tähtis jälgida, et igapäevane toit sisaldaks neid piisaval hulgal. Uuringud on näidanud, et 85 protsendil rahvastikust esineb mingil määral omega-3 puudujääke. Ühtlasi leidub tänapäevases toidusedelis liialt palju omega-6 rasvhappeid. Kõige rohkem saab omega-3 rasvhappeid rasvasest kalast nagu lõhe, makrell ja heeringas ning pähklitest. Õlidest on suure omega-3 sisaldusega külmpressitud linaõli ja tudraõli.

Toiduõlid jaotuvad rafineeritud ja rafineerimata ehk külmpressitud õlideks. Enamasti leiab pudelilt märgise, millist tehnoloogiat konkreetse toote puhul kasutatud on. Tervislikust vaatepunktist on parimad külmpressitud õlid, kuna nende eraldamisel säilivad vitamiinid, mineraalid ja küllastumata rasvhapped. Tähtis on teada, et enamik rafineerimata õlisid ei sobi pikaajaliseks kuumutamiseks, kuna selle tulemusel hakkavad moodustama vähki tekitavad ühendid. Rafineeritud õlid võivad avatuna üpris kaua säilida, kuid külmpressitud õlide säilivusaeg on umbes kaks kuud. Lisaks tuleks kaitsta õli valguse ja kõrge temperatuuri eest.

Transrasvad on viimastel aastatel meedias palju kirgi kütnud. Meditsiiniajakirjas British Medical Journal avaldatud loos on seletatud, kuidas transrasvade keelustamine päästaks inimelusid. Kahe tunnustatud arsti hinnangul aitaks Suurbritannias toitudest transrasvade eemaldamine aastas hoida ära tuhandeid infarktijuhtumeid. Transrasvhapped moodustuvad looduslike protsesside käigus vähesel määral mäletsejate lihas ja piimas. Inimese tervisele tekitavad tõsiseid probleeme transrasvhapped, mis on tekkinud tööstuslike protsesside tulemusena. Küllastunud rasvhappeid sisaldavad rasvad on küllastumata rasvhapetega võrreldes stabiilsemad. Küllastumata rasvhapete tahkeks muutmist nimetatakse hüdrogeenimiseks. Tootjatele on protsess kasulik, kuna see pikendab toodete säilivusaega. Täieliku hüdrogeenimise tulemusel transrasvu ei teki, kuid taoline tehnoloogia on kallis. Enamik tööstuslikult toodetud rasvu on kõrge maksumuse tõttu ainult osaliselt hüdrogeenitud.

Odavam hind läheb tervisele kalliks maksma. Transrasvade tarbimine tõstab „halva“ ehk LDL-kolesterooli taset, mis suurendab riski südame- ja veresoonkonnahaiguste tekkeks. Uuringud on näidanud, et transrasvade manustamine võib tõsta ka diabeeti haigestumise ohtu. Ülejäänud kahjulike mõjude suhtes jäävad teadlased eri arvamustele. Osad uuringud on näidanud, et transrasvade liigne tarbimine võib soodustada eesnäärme- ja käärsoolevähi ning Alzheimeri tõve arengut. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eeskirjade kohaselt ei tohiks transrasvad moodustada päevasest tarbitavast energiast enam kui 1%.

Hispaania teadlased on leidnud, et transrasvhapete poolest rikka menüüga inimestel on suurem oht depressiooni tekkeks. Lisaks sellele leiti seos polüküllastumata rasvhapete tarbimise ja vähesema depressiooni esinemisega.

Rasvade päevane vajadus

Toidurasvad peaksid katma 25-30% päevasest tarbitavast energiakogusest. Sealhulgas 10-15% rasvadest peaks moodustama monoküllastumata ja 5-10% polüküllastumata rasvhapped. Küllastunud rasvhapped ja trans-rasvhapped ei tohiks kokku ületada 10% piiri.

Rasvhapete allikad

Küllastunud rasvhapped
Liha, lihatooted, täispiim, või, juust, kõrge rasvasisaldusega jogurt, pekk, palmi- ja kookospähkliõli

Monoküllastumata rasvhapped
Oliivid ja nendest pressitud õli, enamik pähkleid, avokaado, raps

Omega-3 polüküllastumata rasvhapped
Lõhe, forell, sojaoad, linaseemned, linaõli, heeringas

Omega-6 polüküllastumata rasvhapped
Pähklid, mais, sojaoad, päevalilleseemned, mais, seesamiseemned

Transrasvhapped
Mõningad pagaritooted, jäätised, maiustused; teatud praadimiseks ja küpsetamiseks mõeldud rasvad

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: recipes.wikia.com

15 põhjust, miks kaalust alla võtta



Alates paremast tujust ja topeltenergiast kuni uute hobideni välja - kaalust alla võtmine toob endaga kaasa suure hulga positiivseid muutusi.

1. Vähem allergia ja astma sümptomeid
Esmapilgul ei tundu kaalujälgimise ja allergiate vahel mingit seost olevat, ent osadele inimestele põhjustab ülekaal astma- ja allergianähtude halvenemist. Liigsed kilod rõhuvad neerupealiseid, mille häired annavad tunda ebameeldivate sümptomitena. Lisaks koormab ülekaal hingamisteid, mis võib samuti astma sümptomeid hullemaks teha.

2. Jalavalu annab järgi
Väiksem kaalunumber annab puhkust jalgadele, mis peavad päevast päeva keharaskust taluma. Hiljutine uuring näitas, et kaalust alla võtnud patsientide kaebused jalavalu suhtes kukkusid tervelt 83% võrra.

3. Tervem nahk
Toitumisprobleemid mõjutavad naha elastsust ja värvi ning liigne süsivesikute tarbimine võib tekitada naha kahvatust.

4. Nauditavam sekselu
Kaalukaotus võib tõsta seksiisu ja muuta vahekorra nauditavamaks, kuna paranenud on nii füüsiline võimekus kui ka psühholoogiline rahulolu.

5. Vähem ebamugavaid olukordi
Kõrgema kehakaaluga inimesed eelistavad tihti seltskonda sisse sulanduda ja endale mitte liigselt tähelepanu tõmmata. See muudab teatud sündmused ja olukorrad ebamugavaks, näiteks peod ja muud olengud, esinemised ja hobiringid.

6. Parem tuju
Ütlus, et ülekaalulised on kõhnematest lõbusamad ei pruugi sugugi paika pidada. Uuringud on näidanud, et paljud ülekaalulised kannatavad raske depressiooni all, kuna liigne kehakaal mõjutab hormoonide tegevust.

7. Raskete haiguste oht alaneb
Ülekaalulisus on paljude krooniliste haiguste suur riskifaktor. Normaalne kaalunumber alandab muuhulgas riski südame- ja veresoonkonna haiguste, mitmete vähivormide ja suhkruhaiguse tekkeks.

8. Uued hobid ja võimalused
Kaalu kaotades võib tegeleda hobide ja spordialadega, millest ülekaalulisena oli julgust vaid unistada. Teatud alade takistuseks võis olla ebamugavus ja kartus (ujumine, tantsimine), kuid teatud aladel nagu langevarjuhüpe on kehtestatud kaalupiirangud.

9. Kõrgem enesehinnang
Isegi 10% kaotamine kehakaalust võib muuta enesetunnet paremaks ja anda julgust edasisteks sammudeks isikliku arengu suunas. Väikesed võidud viivad suurte võitudeni, mistõttu vahe-eesmärkide püstitamine on kaalujälgijatele soojalt soovitatud.

10. Rohkem jaksu ja vastupidavust
Kindlasti on aeg mõelda kaalust alla võtmise peale, kui trepist üles-alla kõndimine on muutunud ebameeldivaks ülesandeks. Tervislik toitumine ja piisav füüsiline koormus tõstab vastupidavust igapäevastes toimingutes ja sportlikel ettevõtmistel.

11. Magusam uni
Vaevav kehakaal annab endast märku öötundidelgi, kuna ülekaalulistel on suurem risk uneapnoe all kannatamiseks. Uneapnoe korral seiskub une ajal hingamine ning see võib kesta kümnest sekundist kuni mõne minutini. Seisund alandab unekvaliteeti märgatavalt ja mõjutab järgmise päeva keskendusmisvõimet, mälu ja meeleolu.

12. Madalam vererõhk
Ülekaaluga maadlevatel inimestel on kahekordne risk kõrge vererõhu küüsi sattumiseks. Nimelt rõhub liigne kehamass veene, mistõttu peab süda vere ringi pumpamiseks rohkem tööd tegema. Kaalu langetamine muudab vereringluse kergemaks, mille tulemusel alaneb vererõhk.

13. Rohkem valikuid riidepoes
Kõhnemale kehale istuvad riided paremini ning poes on rohkem valikut tavapärasematele rõivanumbritele.

14. Täisväärtuslikumad suhted
Kaalulangusega võib kaasnevad sotsiaalsete suhete paremaks muutumine. Kõrgem enesehinnang ja enesest lugu pidamine mõjutab suhteid positiivselt nii tööalaselt kui peresiseselt.

15. Kaalukaotus kui energiasüst
Ülekaalulisus on kõigile keha organitele koormaks ning põhjustab seetõttu üldist väsimust, loidust ja energiapuudust. Kaalukaotus võib esile kutsuda tõelise energialaengu!

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: Blogspot.com

Kust leida miinuskaloreid?


Vastupidiselt levinud arvamusele ei paku ükski toiduaine miinuskaloreid. See-eest leidub värskete viljade letist snäkke, millega kaalujälgijatel liialdamise ohtu pole.
Kaalusõprade ringkondades on juba aastaid ringi liikunud jutud imelistest viljadest, mis kuuluvad „miinuskalorite“ ehk „nullkalorite“ gruppi. Neid mõisteid kasutatakse toitude puhul, mille seedimine kulutab nende toiteväärtusest rohkem kaloreid. Seller on enim levinud näide miinuskalorsusega viljast. 100 g sellerit sisaldab umbkaudu 15 kalorit ning miinuskalorite jälgijad väidavad, et selle rohelise lehtvilja tarbimine mõjub otsekui väike treening.

Tegelikult ei ole miinuskaloreid pakkuvaid toiduaineid olemas. Toidu seedimiseks ja selles sisalduvate toitainete omastamiseks kuluv energiahulk on arvestatud toidu termilise efekti alla. Toidu termiline efekt kulutab tavaliselt 10% toidus sisalduvatest kaloritest, kuid teatud juhtudel võib see ulatuda kuni 20%-ni. Seega 10-kalorilise sellerivarre puhul kulutab keha 2 kalorit, et vastu anda 8 kalorit energiat.

Pole teada, kust miinuskalorite müüt alguse sai, ent tänaseks on sellest välja kasvanud palju dieediplaane ja isegi raamatuid. Nullkalorite kontseptsioonil puudus teaduslik taust ja kindel toiduainete nimekiri, kuid vaatamata sellele levis kuuldus kaalu langetavatest toiduainetest nagu kulutuli. Osade dieedikavade koostajad läksid isegi nii kaugele, et omastasid viljadele kalorite kulutamist kiirendava toime. Miinuskalorite dieedid mõjuvad järgijatele seetõttu, et need on äärmiselt piiravad ning põhjustavad toitainete puudusest tingitud kaalulangust.

Eelmise kümnendi keskpaigal hakkasid suurfirmad miinuskalori mõistega liialt hooletult ringi käima. 2007. aastal lahvatas Ameerikas skandaal, kui rahvusvahelised joogitootjad Coca-Cola ja Nestle kasutasid oma Enviga joogi turundamisel tarbijaid köitvaid miinuskaloreid. 330 ml plekkpurgis müüdav teejook pidavat kulutama 20-30 kalorit rohkem, kui on sellest saadav energiahulk. USA toidu- ja ravimiamet leidis, et miinuskalorite väide ei ole korrektne ja tegi firmadele pea poole miljoni euro suuruse trahvi.

Vaatamata vastuolulistele dieetidele ja skandaalidele ei tasu miinuskalorite dieetides propageeritud vilju täiesti kõrvale jätta. Madala kalorsuse tõttu sobivad need suurepäraselt suupisteteks ja näljakustutajateks. Enamasti sisaldavad need vitamiine ja mineraalaineid ning on tervisele kasulikud.

„Miinuskalorite“ allikad
Need on tõeliselt madala kalorsusega puu- ja köögiviljad, mida võib dieeti pidades endale julgelt vahepalaks lubada.

Seller
100 g sisaldab 15 kalorit
Pluss: foolhape, K-vitamiin, A-vitamiin, kaalium

Greip
100 g sisaldab 32 kalorit
Pluss: C-vitamiin, A-vitamiin, kiudained

Lehtsalat
100 g sisaldab 17 kalorit
Pluss: kaltsium, C-vitamiin, A-vitamiin

Brokkoli
100 g sisaldab 35 kalorit
Pluss: K-vitamiin, mangaan, foolhape, C-vitamiin

Kapsas
100 g sisaldab 24 kalorit
Pluss: C-vitamiin, K-vitamiin, foolhape, B6-vitamiin

Porgand
100 g sisaldab 41 kalorit
Pluss: A-vitamiin, kaalium, mangaan, kiudained

Sidrun/laim
100 g sisaldab 29 kalorit
Pluss: C-vitamiin

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss ja veebilehel Fitness.ee Pilt: fatburningfurnace.com

Pika elu dieet



Jaapani köögi mõjutused, kodumaised puuviljad ja võimalikult lihtne toit – see on makrobiootiline dieet.
„Makrobiootiline“ on Kreeka päritolu sõna, mis tähendab tõlkes pikka elu. Vanas-Kreekas kirjeldas lääne meditsiini isa Hippokrates sellega inimesi, kes elasid kaua ja olid oma parima tervise juures. Makrobiootilise dieedi lõi George Ohsawa, kelle sõnul on hea tervise aluseks võimalikult lihtne toit. Tema esialgne dieedikava hõlmas kümmet astet, mis muutusid iga korraga aina piiravamaks. Viimane aste lubas toituda vaid pruunist riisist ja veest. Äärmusesse kaldumise tõttu ei ole astmeline süsteem tänapäeval enam kasutusel. Hollywoodi staarid on lisaks teistele populaarsetele dieetidele proovinud ka makrobiootilist eluviisi. Tuntud näitlejanna ja kahe lapse ema Gwyneth Paltrow lootis, et  range toitumiskava aitab isal kõrivähi vastu võidelda. „Arstid ütlesid, et ta peab hakkama tervislikumalt elama. Ma lugesin raamatuid, mis kirjeldasid inimkeha piiramatuid võimeid, kui teda säästetakse töödeldud toitudest ja valgest suhkrust. Minevikust on teada lugusid, kuidas inimesed on end hämmastaval kombel tervendanud,“ selgitab Paltrow. Isa varajane lahkumine ei muutnud näitlejanna meelt ning ta jätkas ise selle dieediga veel mitu aastat.

Makrobiootilise dieedi võtavad tihti ette inimesed, kes otsivad läbi tervisliku toitumise füüsilist ja spirituaalset heaolu. Raskete haiguste all kannatajad on samuti puhta toidu dieedist abi otsinud. Tavaliste ravimeetodite kõrval loodetakse vähi, AIDSi ja südamehaiguste korral turgutavatele toitumiskavadele. 2000. aastal läbi viidud uuring tõestas, et mõnikord aitavad makrobiootilise dieedi sarnased kuurid vähihaigete elukvaliteeti tõsta. Elukvaliteet tõuseb tänu stressitaseme langusele, haigusega kaasnevate ebamugavuste vähenemisele ja patsientidele teatava kontrollitunde andmisele.

Makrobiootiline dieet asetab rõhku köögiviljadele, fruktidele ja täisteraviljadele. Seetõttu saab dieeditaja igapäevase toitusedeliga suure hulga kiudaineid, mitmeid kasulikke vitamiine ja mineraale. Dieet piirab küllastunud rasvade, suhkru, alkoholi ja töödeldud toitude tarbimist. Tänapäeva elutempo juures on dieedist eemaldatud ainete üleliigne tarbimine väga kerge. See võib aga viia raskete terviseprobleemideni. Makrobiootilise eluviisi järgi joonduja saab sojatoodetest palju fütoestrogeene. Need taimsed eelhormoonid võivad aidata vähendada rinnavähi riski. Teadlaste sõnul on vaja teha edasisi uuringuid, et väitele suuremat kaalu anda.

Vähemalt poole igast toidukorrast moodustavad täisteraviljad. Nende hulka kuuluvad näiteks riis, rukis, oder ja tatar. Vahetevahel võib süüa pagaritooteid, nuudleid, pastat ja muid jahutooteid. Makrobiootilise dieedi järgija sööb iga päev suppi. Enamasti on soovitatud süüa miso ja shoyu puljongeid, mis on jaapanlaste menüüs tähtsal kohal. Teise suure osa päevasest toidust moodustavad köögiviljad. Kuni üks kolmandik tarbitavatest aedviljadest võivad olla toored. Ülejäänud olgu aurutatud, keedetud või hautatud. Ube peetakse nii tähtsaks, et need peaksid moodustama 10% päevasest toidupoolisest. Selle alla kuuluvad nii keedetud oad kui ka oatooted nagu tofu, natto ja tempeh.

Nädalas on lubatud tarbida väike kogus kala või mereande. Loomaliha, linnuliha, munad ja piimatooted on tavaliselt menüüst eemaldatud. Kala süüakse koos wasabi, ingveri või sinepiga, et aidata kehal mürkidega paremini toime tulla. Pähkleid ja seemneid soovitatakse tarbida mõõdukalt. Pähkleid võib kergelt röstida ja soolata meresoolaga. Kohalikke puuvilju ja marju võib süüa mitu korda nädalas. Õunad, pirnid, maasikad, vaarikad ja muud kasulikud viljad sobivad toidusedelisse suurepäraselt. Küll aga pole lubatud tarbida kaugetelt maadelt toodud troopilisi puuvilju. Need sisaldavad enamasti suuremas koguses väetiseid, taimekaitsevahendeid ja säilitusaineid.

Kaks kuni kolm korda nädalas on lubatud hea tervisega inimestel süüa magustoitu. Erilist tähelepanu tasuks pöörata naturaalselt magusatele toiduainetele. Magusavajadust on soovitatud rahuldada kohalike puuviljade ja kuivatatud fruktidega. Ka magustajate puhul on tähtis jälgida nende looduslikkust. Kindlasti tasub vältida liigselt töödeldud ja rafineeritud magusaineid, näiteks valget suhkrut ja šokolaadi. Toidu valmistamisel kasutatakse makrobiootilises dieedis peamiselt rafineerimata oliivi-, seesami- ja maisiõli.

Joomine on mõeldud ainult janu kustutamiseks. Tähtis on vältida suures koguses kofeiini sisaldavaid jooke. Joomiseks ja toidu tegemiseks soovitatakse filtreeritud vett.

Toitumisteadlased on kritiseerinud makrobiootilise dieedi piiratust. Puudu jääb mitmetest toitainetest nagu valgud, B12-vitamiin, magneesium ja kaltsium. Muuhulgas võib niivõrd piiratud toidusedeliga dieet esile kutsuda peavalu, väsimust, nahalööbeid ja lihasnõrkust. Psühholoogiliselt võivad esile kerkida depressioon, ärevus ja tüdimus. Need sümptomid on täiesti individuaalsed ja ei pruugi lühema dieeditamise puhul esile tulla. Pikemaajalisel järgimisel soovitatakse tarbida toidulisandeid, et korvata teatud toitainete puudust. Eeltoodud põhjustel ei ole dieeti soovitatud lastele, noortele, rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele.

Makrobiootilise dieedi ABC
Bancha
Jaaapani roheline tee kolmanda korje lehtedest. Neutraalse maitsega ja sobib igapäevaseks tarbimiseks. Madala kofeiinisisaldusega.
Miso
Pruun pasta, mis on tavaliselt valmistatud fermenteeritud sojaubadest. Kasutatakse kõige rohkem miso-supi sees.
Natto
Toode bakterite abil fermenteeritud sojaubadest. Populaarne ja valgurikas hommikusöök Jaapanis.
Shoyu supp
Valmistatud kanapuljongist, kuhu on lisatud ohtralt sojakastet.
Tempeh
Lühiajaliselt fermenteeritud ja seejärel kokku pressitud sojaoad. Maitseomadused sarnanevad pähklitele.
Tofu
Sojaubadest valmistatud toode, mida taimetoitlased armastavad liha asendajana kasutada.
Wasabi
Terava maitsega Jaapani mädarõigas, mis on enim tuntud sushi asendamatu lisandina.

Näidismenüü

Hommikusöök
Täisterahelbed sojapiimaga
Värsked beebiporgandid või kurgilõigud
Bancha tee (ilma suhkruta)

Lõunasöök
Miso supp
Täistera näkileib
Aedsalat
Bancha tee (ilma suhkruta)

Õhtusöök
Pruun riis kabatšokiga
Miso supp
Kodumaised õunad

Vahepalad
Peotäis pähkleid või marju
Küpsetatud õun

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: targetwoman.com

Mate - roheline kuld



Iidne sõpruse ja tervise tee on abimeheks vaimse töö tegijatele, kaalujälgijatele ja kõigile teistelegi, kes vajavad üht turgutavat jooki.
Lõuna-Ameerika roheliseks teeks peetav mate leiab üha enam austajaid eestlaste seas. Põhjuseks on mate toime, mis sarnaneb teistele ergutavatele jookidele nagu roheline tee ja kohv. Tõepoolest meenutab mate jook välimuselt rohelist teed, kuid maitset ja aroomi ei anna võrreldagi. Esimest korda matet proovinuna kirjeldatakse seda kui maalähedase, talutavalt kibeda ja tugeva aroomiga teejooki. Sarnaselt rohelisele teele on paraguai teed saadaval erinevate segudena, et olla ka kõige nõudlikumate maitsemeelte järgi. Lõuna-Ameerikas on populaarne segada matet piparmündi või tsitruselistega.

Levinud eksiarvamuse kohaselt sisaldab mate tee kofeiini asemel sama aine stereoisomeeri nimega mateiin. Tegelikult sisaldab kuivatatud tee 0.7-1.7% täiesti tavalist kofeiini. Kofeiinisisaldus võib sõltuda taime soost ja sellest, kas seda on kasvatatud varjus või mitte. Võrdluseks sisaldavad teelehed keskmiselt 0.4-0.9% ja jahvatatud kohv kuni 3.2% kofeiini.

Roheliseks kullaks kutsutud mate sisaldab lisaks kofeiinile teisigi ergutavaid aineid. Mate nautijad väidavad, et joogil on teest ja kohvist märgatavalt erinev toime. Teaduslikult põhjendatakse seda struktuuriliselt sarnaste teobromiini ja teofülliini iseäraliku kombinatsiooniga. Teobromiin on šokolaadis ja kakaos leiduv tujutõstev aine, mis avaldab turgutavat toimet ka mate joojale. Sellel alkaloidil on küll kofeiiniga sarnane toime, kuid mõjutab närvisüsteemi kordades vähem. Teofülliin tõstab südamelihase toonust, vererõhku ja pulssi ning stimuleerib närvisüsteemi tegevust. Mate igapäevased tarbijad kiidavad selle energiat, toonust ja keskendumisvõimet tõstvaid omadusi. Kaalujälgijatele on meelt mööda mate joomisega kaasnev kahanenud söögiisu. Leidub dietolooge, kes soovitavad näljatunde leevendamiseks matet proovida. Ajaloost on teada juhtumeid, kus Euroopast tulnud maadeavastajaid hämmastas indiaanlaste võime terveid päevi ilma söömata tööd teha. Mate kuulus toonikute hulka, mis kohalikel niiviisi tegutseda võimaldas.

Mate sisaldab rikkalikult polüfenoole, mistõttu on joogi antioksüdantsed omadused võrreldavad rohelise teega. Antioksüdandid tõstavad raku võimet end kahjustuste vastu kaitsta. Seeläbi saab organism tervikuna kaitstud mitmete krooniliste haiguste eest. Nii taime lehed kui sellest tehtavad tõmmised sisaldavad märkimisväärsel kogusel kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Mate sisaldab B1-vitamiini, mille puudust võib tekitada liigne alkoholi, kohvi ja koolajookide tarbimine. Muuhulgas on vitamiini vaja ajutegevuse ja mälu talitluseks ning närvisüsteemi normaalseks tegevuseks. Mates leidub aineid, millel on tugev mõju inimese immunsüsteemile. Keha kaitsesüsteemi stimuleerimine aitab meil edukamalt haiguste vastu võidelda.

Mate teed valmistatakse paraguai iileksipuu (tuntud kui yerba mate) lehtedest. Lõuna-Ameerikas tarvitati seda juba sajandeid enne kolonisatsiooniajastu algust kohalike rahvaste poolt. Mate tee portugalikeelne nimi tuleneb Ladina-Ameerika hõimu väljendist: „Asi, mis hoiab meid elus“. Traditsiooniliselt juuakse matet kalebassist, mis on valmistatud väikesest pudelkõrvitsast. Arvatakse, et selline jooginõu materjal tagab tee valmistamiseks täiusliku temperatuuri ja aitab maksimaalselt avada joogi aromaatsust. Siiski on tänapäeval kalebasse saadaval kõikvõimalikest materjalidest: metallist, portselanist, klaasist, puidust ja isegi luust. Lõuna-Ameerikas peetakse mate joomist euroopalike kommete järgi kohutavaks kasvatamatuseks. Seda ei rüübata kalebassist kunagi nagu teetassist, vaid joomiseks kasutatakse erilise „mate joogikõrre“ ehk bombilla abi. Bombillat valmistatakse üldiselt metallist või traditsioonilisemalt pilliroo varrest. Põhiliselt juuakse matet, kas magusalt või kibedalt. Esimest varianti eelistatakse pakkuda naistele ja lastele. Arvatakse, et kibedam tee on tõeline meestejook.

Vaatamata mate stimuleerivatele ja tervist turgutavatele toimetele on mõned uuringud kirjeldanud taime kantserogeensust. Mitmed uuringud on seostanud regulaarset mate joomist kõrgenenud riskiga erinevate vähivormide tekkeks. Kõige järjekindlamaid tulemusi annab seos söögitoruvähi ja matejoogi tarvitamise vahel. Siiski väidetakse, et vähirisk võib tõusta mate väga kõrgel temperatuuril tarbimisest. Kõik liigkuumad joogid kahjustavad suu limaskesta, söögitoru ja magu. Kahjustused võivad viia vähi arenemiseni. Siiski ei lükka põhjendused ümber teisi uurimusi, mis on kinnitanud vähki tekitavate ainete olemasolu mates. Kas mate on tervist andev või võttev jook? Selles osas ei leia teadlased ühest vastust, kuna matest on leitud komponente, mis võivad vähi arengut pidurdada. Need vastukäivad leiud on viinud segaduseni ja lõpliku otsuse peab tegema ikkagi tarbija ise. Traditsioonilise tarbimise järgi lisatakse samadele lehtedele korduvalt vett juurde. Selle tulemusel puutub teejooja kokku suurema koguse kantserogeensete ainetega. Klassikalise teetseremoonia jooksul võidakse vett vahetada tervelt kaheksa korda! Üks tassitäis värsketest lehtedest tehtud matet kahandab märgatavalt riski kokkupuuteks kahjulike ainetega ja erilist põhjust kartmiseks ei ole. Küll aga peaksid Lõuna-Ameerika elanikud oma tarbimisharjumused kriitilise pilguga üle vaatama.

Hommikune energiasüst

350 ml jahedat vett
1 spl mate lehti (kaks teepakki)
 mett või mahla (ananassi, apelsini või sidruni)

Lisa jahedale veele mate teelehed. Kata anum plastikkile või väikese taldrikuga ning jäta ööseks külmkappi. Hommikul eemalda tõmmisest lehed ja lisa maitse järgi mett või mahla.

Värskendav teejook

500 ml kuuma vett
1 spl mate lehti
1 tl piparmündilehti
sidrunimahla
mett

Lisa kuumale veele mate ja piparmündilehed. Lase teesegul veerand tundi tõmmata. Valminud joogile lisada enda maitse järgi sidrunimahla ja mett.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: themedifastplan.com

Šokidieedist tervisliku toidulisandini



Vahtrasiirup on küll aluseks populaarsele paastukuurile, kuid see pole mesimagusa siirupiga tutvust tegemiseks ainus põhjus.
Viimastel aastatel on nii meil kui mujal kogunud tuntust vahtrasiirupi dieet. Selle laiale levikule on tublisti kaasa aidanud Ameerika superstaar Beyonce Knowles. Särav popdiiva on avaldanud, et ta läbis vahtrasiirupi dieedi kuuri enne filmivõtete algust kiiresti langetamiseks. Paastumine kestis 10 päeva, mille jooksul kaotas Beyonce tervelt üheksa kilo! Nende kümne päeva jooksul jõi ta peamiselt siirupijooki, mis koosnes vahtrasiirupist, Cayenne’i piprast, sidrunimahlast ja veest. Igapäevane eesmärk oli tarbida 6-12 klaasitäit segujooki. Lisaks sellele oli lubatud juua taimeteesid, kuid igasugune söömine jäi rangelt keelatuks. Sel põhjusel on saanud dieediplaan ohtralt kriitikat arstidelt ja toitumisteadlastelt. Lühiajaline paastumine ei kujuta tervele inimesele erilist ohtu, ent suureks probleemiks kujuneb selle liialt pikaajaline järgimine. Toitumisspetsialist Tiiu Liebert on hoiatanud, et taolistest dieetidest pikalt kinni pidamisega võivad tekkida väga tõsised tervisehäired. Rusikareeglit n-ö šokidieetide puhul ei kehti, sest inimeste organismide reaktsioonid ja vastupidavus on täiesti individuaalsed. Kindel on see, et ületada ei tohiks Beyonce siirupipaastu kestvust, kuna mitmenädalane äärmuslikust toitumiskavast kinni hoidmine võib osutuda lausa eluohtlikuks. Negatiivse vastukaja tulemusel on üha enam hakatud vahtrasiirupi dieeti liigitama detoks-dieetide alla. Nimelt on detoks-kavade eesmärgiks organismi puhastamine ning kaalu langetamine on tahaplaanile jäetud. Nii ei teki inimestel kiusatust siirupijooki pikemalt juua, sest üldpuhastava kuuri läbimiseks piisab lühikesest perioodist. Tervise säästmiseks tehakse mõnikord siirupikuuri vaid ühe päeva. Selleks asendatakse kõik toidukorrad 1-2 klaasi siirupijoogiga.

Vaatamata kriitikale on vahtrasiirupi dieet muutunud küllalt populaarseks. Kiidetakse selle keha puhastavat toimet, siirupijoogi meelierutavat maitset ja kiirelt saadavaid tulemusi. Tülikate kõrvaltoimetena on välja toodud väsimust, sagedat meeleolumuutust ja kõhulahtisust. Psühholoogilise külje pealt osutub raskeks söögiaegadel teistega samas ruumis viibimine, kuna toidulõhnad võivad muuta näljatunde väljakannatamatuks. Madala päevase kaloraaži tõttu on trenni tegemine rangelt keelatud. Kogu sisse võetav energia läheb keha normaalse elutalitluse tagamiseks. Tahke toidu puudumisel tekib kõhukinnisus, mille vältimiseks joovad osad dieeditajad kõhtu lahtistava toimega teesid või soolvett. Tõepoolest võivad lühiajalised ja äärmuslikud dieedid esmalt kaalulangust põhjustada, ent tavalise toidurežiimi juurde naastes tulevad kaotatud kilod suure tõenäosusega tagasi. Kui eesmärgiks on üldpuhastav kuur, siis on tähtis enne selle alustamist konsulteerida arstiga, et teha kindlaks võimalikud vastunäidustused.

Siirupijoogi retsept

2 l vett
200 ml sidrunimahla
300 ml vahtrasiirupit
1 tl Cayenne’i pipart

Vahtrasiirupi ahvatlevalt magusast maitsest ja tervisele tuge andvatest toitainetest osa saamiseks ei pea ette võtma äärmuslikku dieedikava. Toidulauda rikastav vahtrasiirup sisaldab ühe annuse kohta paraja koguse mangaani. Tegu on vajaliku mikroelemendiga, mis on asendamatuks kaasteguriks mitmete ensüümide tegevuses. Need ensüümid osalevad energia tootmises ja antioksüdantsetes kaitsemehhanismides. Vaid 30 ml vahtrasiirupit katab mangaani päevase vajaduse 22% ulatuses.

Vahtrasiirup sisaldab tsinki, mis on samuti inimesele vajalik bioelement. Lisaks antioksüdantsetele omadustele võib tsink toetada ateroskleroosi arengu pidurdust. Mineraalainet on vaja veresoonte sisepinda katvate ehk endoteelirakkude funktsioneerimiseks. Peale selle aitab tsink vältida endoteelirakkude kahjustumist „halva“ kolesterooli ja teiste oksüdeerunud rasvade poolt. Liigmadala tsingi tarbimisega kaasneb endoteelirakkude suurem vastuvõtlikkus vigastustele. Uuringud on näidanud, et mangaani puudusega täiskasvanutel on alanenud „hea“ kolesterooli ehk HDL-kolesterooli tase. Seega on südame seisukohalt mõlemad mineraalained küllaltki tähtsad.

Inimese kudedest leidub tsinki kõige rohkem eesnäärmes, mistõttu omandab selle tarbimine meestele erilise tähtsuse. Mineraalaine madal tase organis on seotud suurema eesnäärmevähi riskiga. Muuhulgas võib tsingipuudus esile kutsuda maitse- ja lõhnatundlikkuse kadumist, juuste väljalangemist, isutust ja nahaprobleeme.

Vahtrasiirupit valides peab pakendilt uurima, et tegu oleks naturaalse tootega. Tihtilugu on sama nime all saadaval ebakvaliteetseid tooteid, mille lähemal uurimisel selgub, et tegu on „vahtrasiirupi maitselise“ magustajaga. Avamata vahtrasiirupit võib hoida jahedas ja kuivas kohas, kuid juba avatud pakendi peaks asetama külmkappi.

Igapäevaselt võib vahtrasiirupit tarvitada tavalise lauasuhkru asendajana, näiteks tee ja kohvi sees. Siirup annab suhkruga võrreldes mitmekülgsema maitseelamuse koos tervisele vajalike ainetega. Kuldpruuni siirupiga võib katta hommikust putru, müslit või maisihelbeid. Põhja-Ameerikas on vahtrasiirup väga populaarne lisand pannkookidele.

Vahtrasiirupis röstitud kana

4 suurt kanakoiba
750 g kartuleid, poolitatud
2 väikest punast sibulat, tükeldatud
2 paprikat, tükeldatud
4 küüslauguküünt, hakitud
2 spl oliiviõli
3 spl vahtrasiirupit
1 spl Dijoni sinepit
mõni oksake värsket tüümiani

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega suures ahjuvormis kartulid, sibulad, 2 küüslauguküünt, 1 spl õli ning osa tüümianist. Hoia ahjus 15 minutit. Samal ajal purusta viimased küüslauguküüned, ja sega need vahtrasiirupi, sinepi, õli ja allesjäänud tüümianiga. Lisa paprika ja kana ahjuvormile ning pintselda liha siirupiseguga üle. Seejärel hoia ahjus veel 45-60 minutit, kuni kanakoivad on kuldpruunid ja köögiviljad pehmed. Serveerida võib värskete köögiviljadega.

Vahtrasiirupi muffinid

150 g kreeka pähkleid, tükeldatud
275 g jahu
50 g kaerahelbeid
näpuotsatäis soola
130 ml piima
130 ml vahtrasiirupit
125 ml taimeõli
1 muna

Eelkuumuta ahi 190 kraadini. Sega kausis kokku kreeka pähklid (jäta 3 spl alles), jahu, küpsetuspulber, kaerahelbed ja sool. Teises kausis sega piima, vahtrasiirupi, õli ja muna. Lisa vedel segu kuivale ja sega need omavahel läbi. Tõsta taigen lusika abil paberkorvikestesse  või muffinipannile. Raputa muffinid alles jäänud pähklitega üle ja küpseta ahjus 20 minutit.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: land-of-snow.com