Rasvad - osa tervislikust toitumisest

Rasvade tarbimine on mitmekülgse ja tervisliku toitumise alus, kuid rangete salenemisprogrammide populaarsus on moonutanud arusaamu rasvade tähtsusest.

Rasvad ehk lipiidid on saanud teenimatult halva kuulsuse osaliseks. Suur hulk dieete rõhub rasvavaesele toidule, light-toodete populaarsus on tõusuteel ja inimeste soov kõhnemaks saada ei kao mitte kuhugi. Tekkinud on olukord, kus rasvade kohta liigub palju müüte ja käibetõdesid ning neid põlatakse ilmaasjata ära. Leidub isegi toitumiskavasid, mille karmid reeglid propageerivad täielikult rasvadest loobumist. Rasvavaba elustiil võib viia tõsiste tervisehädadeni, kuna inimese keha vajab rasvu igapäevaselt kindlas koguses.

Inimesed peavad tarbima toidurasvu, kuna need on olulised raku ehitusained. Organeid ümbritsev rasvakiht kaitseb põrutuste ja muude vigastuste eest. A-, D- ja E-vitamiinid on rasvlahustuvad, mistõttu on nende imendumiseks vaja piisavalt lipiide tarbida. Lisaks vitamiinidele vajab organism asendamatuid rasvhappeid, mille puudust ei ole võimalik teiste mikrotoitainetega korvata. Rasvadel on puhastav toime, kuna nad aitavad sappi soolde väljutada. Selle puudumisel peetuks sapp sapipõies ning tõuseks risk sapikivide moodustumiseks. Pealegi on rasv tõeliselt kontsentreeritud energiaallikas. Nimelt annab 1 g rasva umbes 9 kcal energiat. Meie kliimavöötmes on see tähtis, kuna kehasoojuse säilitamiseks kulub palju enam energiat kui lõunamaades.

Kõik rasvad koosnevad rasvhapetest, mis jagunevad kolme peamisse gruppi. Küllastunud rasvhappeid leidub kõige rohkem loomsetes rasvades nagu seapekk ja või. Need on toatemperatuuril enamasti tahked. Mono- ja polüküllastumata rasvhapped on ülekaalus taimsetes rasvades, näiteks oliiviõlis. Polüküllastumata rasvhapete hulka kuulub linool- ja linoleenhape, mida  meie organism ei ole võimeline iseseisvalt tootma. Seega peab nende asendamatute rasvhapete saamiseks vastavaid toiduaineid tarbima. Kookos- ja palmirasv on küll taimse päritoluga, kuid need sisaldavad küllastunud rasvhappeid. Need erinevad loomsetest rasvadest oma rasvhapete ahela pikkuse poolest, mille tulemusel on lipiidid kergesti seeditavamad. Kookosõli sisaldab lauriinhapet, mis avaldab positiivset mõju närvi- ja immuunsüsteemile.

Omega-3 rasvhapped kuuluvad polüküllastumata rasvhapete alla. Keha ei ole omega-3 rasvhappeid võimeline ise tootma, mistõttu on tähtis jälgida, et igapäevane toit sisaldaks neid piisaval hulgal. Uuringud on näidanud, et 85 protsendil rahvastikust esineb mingil määral omega-3 puudujääke. Ühtlasi leidub tänapäevases toidusedelis liialt palju omega-6 rasvhappeid. Kõige rohkem saab omega-3 rasvhappeid rasvasest kalast nagu lõhe, makrell ja heeringas ning pähklitest. Õlidest on suure omega-3 sisaldusega külmpressitud linaõli ja tudraõli.

Toiduõlid jaotuvad rafineeritud ja rafineerimata ehk külmpressitud õlideks. Enamasti leiab pudelilt märgise, millist tehnoloogiat konkreetse toote puhul kasutatud on. Tervislikust vaatepunktist on parimad külmpressitud õlid, kuna nende eraldamisel säilivad vitamiinid, mineraalid ja küllastumata rasvhapped. Tähtis on teada, et enamik rafineerimata õlisid ei sobi pikaajaliseks kuumutamiseks, kuna selle tulemusel hakkavad moodustama vähki tekitavad ühendid. Rafineeritud õlid võivad avatuna üpris kaua säilida, kuid külmpressitud õlide säilivusaeg on umbes kaks kuud. Lisaks tuleks kaitsta õli valguse ja kõrge temperatuuri eest.

Transrasvad on viimastel aastatel meedias palju kirgi kütnud. Meditsiiniajakirjas British Medical Journal avaldatud loos on seletatud, kuidas transrasvade keelustamine päästaks inimelusid. Kahe tunnustatud arsti hinnangul aitaks Suurbritannias toitudest transrasvade eemaldamine aastas hoida ära tuhandeid infarktijuhtumeid. Transrasvhapped moodustuvad looduslike protsesside käigus vähesel määral mäletsejate lihas ja piimas. Inimese tervisele tekitavad tõsiseid probleeme transrasvhapped, mis on tekkinud tööstuslike protsesside tulemusena. Küllastunud rasvhappeid sisaldavad rasvad on küllastumata rasvhapetega võrreldes stabiilsemad. Küllastumata rasvhapete tahkeks muutmist nimetatakse hüdrogeenimiseks. Tootjatele on protsess kasulik, kuna see pikendab toodete säilivusaega. Täieliku hüdrogeenimise tulemusel transrasvu ei teki, kuid taoline tehnoloogia on kallis. Enamik tööstuslikult toodetud rasvu on kõrge maksumuse tõttu ainult osaliselt hüdrogeenitud.

Odavam hind läheb tervisele kalliks maksma. Transrasvade tarbimine tõstab „halva“ ehk LDL-kolesterooli taset, mis suurendab riski südame- ja veresoonkonnahaiguste tekkeks. Uuringud on näidanud, et transrasvade manustamine võib tõsta ka diabeeti haigestumise ohtu. Ülejäänud kahjulike mõjude suhtes jäävad teadlased eri arvamustele. Osad uuringud on näidanud, et transrasvade liigne tarbimine võib soodustada eesnäärme- ja käärsoolevähi ning Alzheimeri tõve arengut. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eeskirjade kohaselt ei tohiks transrasvad moodustada päevasest tarbitavast energiast enam kui 1%.

Hispaania teadlased on leidnud, et transrasvhapete poolest rikka menüüga inimestel on suurem oht depressiooni tekkeks. Lisaks sellele leiti seos polüküllastumata rasvhapete tarbimise ja vähesema depressiooni esinemisega.

Rasvade päevane vajadus

Toidurasvad peaksid katma 25-30% päevasest tarbitavast energiakogusest. Sealhulgas 10-15% rasvadest peaks moodustama monoküllastumata ja 5-10% polüküllastumata rasvhapped. Küllastunud rasvhapped ja trans-rasvhapped ei tohiks kokku ületada 10% piiri.

Rasvhapete allikad

Küllastunud rasvhapped

Liha, lihatooted, täispiim, või, juust, kõrge rasvasisaldusega jogurt, pekk, palmi- ja kookospähkliõli

Monoküllastumata rasvhapped

Oliivid ja nendest pressitud õli, enamik pähkleid, avokaado, raps

Omega-3 polüküllastumata rasvhapped

Lõhe, forell, sojaoad, linaseemned, linaõli, heeringas

Omega-6 polüküllastumata rasvhapped

Pähklid, mais, sojaoad, päevalilleseemned, mais, seesamiseemned

Transrasvhapped

Mõningad pagaritooted, jäätised, maiustused; teatud praadimiseks ja küpsetamiseks mõeldud rasvad

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: recipes.wikia.com

Mate - roheline kuld

Iidne sõpruse ja tervise tee on abimeheks vaimse töö tegijatele, kaalujälgijatele ja kõigile teistelegi, kes vajavad üht turgutavat jooki.

Lõuna-Ameerika roheliseks teeks peetav mate leiab üha enam austajaid eestlaste seas. Põhjuseks on mate toime, mis sarnaneb teistele ergutavatele jookidele nagu roheline tee ja kohv. Tõepoolest meenutab mate jook välimuselt rohelist teed, kuid maitset ja aroomi ei anna võrreldagi. Esimest korda matet proovinuna kirjeldatakse seda kui maalähedase, talutavalt kibeda ja tugeva aroomiga teejooki. Sarnaselt rohelisele teele on paraguai teed saadaval erinevate segudena, et olla ka kõige nõudlikumate maitsemeelte järgi. Lõuna-Ameerikas on populaarne segada matet piparmündi või tsitruselistega.

Levinud eksiarvamuse kohaselt sisaldab mate tee kofeiini asemel sama aine stereoisomeeri nimega mateiin. Tegelikult sisaldab kuivatatud tee 0.7-1.7% täiesti tavalist kofeiini. Kofeiinisisaldus võib sõltuda taime soost ja sellest, kas seda on kasvatatud varjus või mitte. Võrdluseks sisaldavad teelehed keskmiselt 0.4-0.9% ja jahvatatud kohv kuni 3.2% kofeiini.

Roheliseks kullaks kutsutud mate sisaldab lisaks kofeiinile teisigi ergutavaid aineid. Mate nautijad väidavad, et joogil on teest ja kohvist märgatavalt erinev toime. Teaduslikult põhjendatakse seda struktuuriliselt sarnaste teobromiini ja teofülliini iseäraliku kombinatsiooniga. Teobromiin on šokolaadis ja kakaos leiduv tujutõstev aine, mis avaldab turgutavat toimet ka mate joojale. Sellel alkaloidil on küll kofeiiniga sarnane toime, kuid mõjutab närvisüsteemi kordades vähem. Teofülliin tõstab südamelihase toonust, vererõhku ja pulssi ning stimuleerib närvisüsteemi tegevust. Mate igapäevased tarbijad kiidavad selle energiat, toonust ja keskendumisvõimet tõstvaid omadusi. Kaalujälgijatele on meelt mööda mate joomisega kaasnev kahanenud söögiisu. Leidub dietolooge, kes soovitavad näljatunde leevendamiseks matet proovida. Ajaloost on teada juhtumeid, kus Euroopast tulnud maadeavastajaid hämmastas indiaanlaste võime terveid päevi ilma söömata tööd teha. Mate kuulus toonikute hulka, mis kohalikel niiviisi tegutseda võimaldas.

Mate sisaldab rikkalikult polüfenoole, mistõttu on joogi antioksüdantsed omadused võrreldavad rohelise teega. Antioksüdandid tõstavad raku võimet end kahjustuste vastu kaitsta. Seeläbi saab organism tervikuna kaitstud mitmete krooniliste haiguste eest. Nii taime lehed kui sellest tehtavad tõmmised sisaldavad märkimisväärsel kogusel kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Mate sisaldab B1-vitamiini, mille puudust võib tekitada liigne alkoholi, kohvi ja koolajookide tarbimine. Muuhulgas on vitamiini vaja ajutegevuse ja mälu talitluseks ning närvisüsteemi normaalseks tegevuseks. Mates leidub aineid, millel on tugev mõju inimese immunsüsteemile. Keha kaitsesüsteemi stimuleerimine aitab meil edukamalt haiguste vastu võidelda.

Mate teed valmistatakse paraguai iileksipuu (tuntud kui yerba mate) lehtedest. Lõuna-Ameerikas tarvitati seda juba sajandeid enne kolonisatsiooniajastu algust kohalike rahvaste poolt. Mate tee portugalikeelne nimi tuleneb Ladina-Ameerika hõimu väljendist: „Asi, mis hoiab meid elus“. Traditsiooniliselt juuakse matet kalebassist, mis on valmistatud väikesest pudelkõrvitsast. Arvatakse, et selline jooginõu materjal tagab tee valmistamiseks täiusliku temperatuuri ja aitab maksimaalselt avada joogi aromaatsust. Siiski on tänapäeval kalebasse saadaval kõikvõimalikest materjalidest: metallist, portselanist, klaasist, puidust ja isegi luust. Lõuna-Ameerikas peetakse mate joomist euroopalike kommete järgi kohutavaks kasvatamatuseks. Seda ei rüübata kalebassist kunagi nagu teetassist, vaid joomiseks kasutatakse erilise „mate joogikõrre“ ehk bombilla abi. Bombillat valmistatakse üldiselt metallist või traditsioonilisemalt pilliroo varrest. Põhiliselt juuakse matet, kas magusalt või kibedalt. Esimest varianti eelistatakse pakkuda naistele ja lastele. Arvatakse, et kibedam tee on tõeline meestejook.

Vaatamata mate stimuleerivatele ja tervist turgutavatele toimetele on mõned uuringud kirjeldanud taime kantserogeensust. Mitmed uuringud on seostanud regulaarset mate joomist kõrgenenud riskiga erinevate vähivormide tekkeks. Kõige järjekindlamaid tulemusi annab seos söögitoruvähi ja matejoogi tarvitamise vahel. Siiski väidetakse, et vähirisk võib tõusta mate väga kõrgel temperatuuril tarbimisest. Kõik liigkuumad joogid kahjustavad suu limaskesta, söögitoru ja magu. Kahjustused võivad viia vähi arenemiseni. Siiski ei lükka põhjendused ümber teisi uurimusi, mis on kinnitanud vähki tekitavate ainete olemasolu mates. Kas mate on tervist andev või võttev jook? Selles osas ei leia teadlased ühest vastust, kuna matest on leitud komponente, mis võivad vähi arengut pidurdada. Need vastukäivad leiud on viinud segaduseni ja lõpliku otsuse peab tegema ikkagi tarbija ise. Traditsioonilise tarbimise järgi lisatakse samadele lehtedele korduvalt vett juurde. Selle tulemusel puutub teejooja kokku suurema koguse kantserogeensete ainetega. Klassikalise teetseremoonia jooksul võidakse vett vahetada tervelt kaheksa korda! Üks tassitäis värsketest lehtedest tehtud matet kahandab märgatavalt riski kokkupuuteks kahjulike ainetega ja erilist põhjust kartmiseks ei ole. Küll aga peaksid Lõuna-Ameerika elanikud oma tarbimisharjumused kriitilise pilguga üle vaatama.

Hommikune energiasüst

350 ml jahedat vett

1 spl mate lehti (kaks teepakki)

 mett või mahla (ananassi, apelsini või sidruni)

Lisa jahedale veele mate teelehed. Kata anum plastikkile või väikese taldrikuga ning jäta ööseks külmkappi. Hommikul eemalda tõmmisest lehed ja lisa maitse järgi mett või mahla.

Värskendav teejook

500 ml kuuma vett

1 spl mate lehti

1 tl piparmündilehti

sidrunimahla

mett

Lisa kuumale veele mate ja piparmündilehed. Lase teesegul veerand tundi tõmmata. Valminud joogile lisada enda maitse järgi sidrunimahla ja mett.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: themedifastplan.com

Kas tõesti laktoositalumatus?

 

Mõistatuslike kõhuhädade taga võib peituda talumatus piimatoodetes peituva suhkru suhtes, mis annab endast kõhus ebameeldivalt märku.

Uuringute kohaselt ei suuda iga kolmas-neljas eestlane seedida laktoosi ehk piimasuhkrut. Levinumad sümptomid on kergesti märgatavad ja ära tuntavad, kuid tihtilugu leitakse neile valed põhjused. Tavaliselt võib piima joonud laktoositalumatuse all kannatav inimene tunda kõhugaase ja -krampe, iiveldust, puhitust ja keskmisest häälekamat seedetööd. Need võivad teha igapäevase elu raskeks katsumuseks. Inimestega suheldes, tööd tehes, sportides ja lihtsalt lõõgastudes on pea võimatu märatsevat seedimist kontrolli all hoida. Siiski ei tohi eelmainitud sümptomite esinemisel ainult piimajoomist lõpetada ning seejärel tervise paranemist ootama jääda. Tegu võib muuhulgas olla ka ärritunud soole sündroomi, gastroenteriidi, kõhukinnisuse või ravimite põhjustatud kõrvalnähtudega.

Tartu Ülikooli professor Selma Teesalu on asja uurinud ja tema andmetel ei talu piima 32% Lääne-Eesti, 24% Lõuna-Eesti ja 23% Saaremaa elanikest. Setumaal ei kannata piima kuni 52% elanikest! See sõltub suurel määral sellest, kui pikk on rahva piimatarvitamise ajalugu. Pikemaajalise tarbimise korral on ka suurem tõenäosus vajaliku ensüümi olemasoluks enamikul elanikkonnast. Vastupidiselt levinud arvamusele pole laktoositalumatus haigus ega allergia, vaid oma olemuse tõttu hoopis seedehäire. Piimasuhkur ehk laktoos on disahhariid, mis koosneb kahest lihtsuhkrust. Need on glükoos ja galaktoos, millest viimane esineb looduses puhtal kujul väga harva. Laktoos on tavalisest suhkrust tervelt viis korda vähem magus ning esineb ainult piimas ja piimatoodetes. Laktoosi lagundamine nimetatud lihtsuhkruteks toimub peensooles, kus ensüüm laktaas hoolitseb lõhustamise eest. Vajaliku ensüümi puudumisel jääbki laktoos verre imendumata ja liigub edasi jämesoolde. Sealses keskkonnas hävitavad bakterid piimasuhkru eri hapeteks ja gaasideks. Seesugune protsess tekitab eespool kirjeldatud vaevusi.

Arstijärjekorrad võivad olla pikad ja kinni pandud aega oodates saab laktoositalumatust kodutingimustes testida. See pole küll usaldusväärne, ent annab siiski märku võimalikust probleemist. Väldi paari päeva jooksul laktoosi sisaldavate toitude ja jookide tarbimist. Seejärel joo 2-3 klaasitäit piima. Poole tunni jooksul kõhuvalu või iivelduse tekkimine viitab laktoositalumatusele. Kõige levinum meditsiiline protseduur on võrdlemisi kerge ja koosneb kolmest osast. Esmalt mõõdetakse veresuhkru taset, seejärel peab patsient jooma laktoosi sisaldavat vedelikku ja viimaks tehakse uuesti kindlaks veresuhkru tase. Kui veresuhkur on pärast laktoosi manustamist tõusnud kõrgemale, siis ei ole probleem laktoosiga seotud. Teise protseduuri käigus antakse jällegi juua laktoosijooki, kuid veresuhkru mõõtmise asemel analüüsitakse hingeõhku. Kui arst leiab hingeõhust vesinikku, siis on tegu laktoositalumatusega. See gaas tekib vaid laktoosi käärimise tulemusel. Väikelastele antakse juua väike kogus laktoosi, misjärel mõõdetakse nende väljaheite happelisust.

Keha võimetust laktaasi toota ei ole võimalik muuta või ravida. Seega kindlaks tehtud probleemi korral leiab abi hoopis muutustest toidulaual. Mõningatel juhtudel aitab ainult vähese laktoosisisaldusega toitude tarbimine või lihtsalt piimatoodete piiramine. Toiduvalikus tehtavad muutused on küll individuaalsed, aga raskematel juhtudel tuleb laktoosi sisaldavatest toodetest loobuda. Kas sel juhul tuleks piimast täielikult loobuda? „Tegu pole päris õige väitega, kui öeldakse, et piim pole täiskasvanud inimesele vajalik. Igasugune toit on vajalik ja loodus on loonud inimese kõigesööjaks,“ arvab gastroenteroloog Mart Riispere. „Samuti ei pea paika väited nagu vähene piima tarbimine ei soodustaks luuhõrenemist.“ Kartus luuhõrenemise pärast ongi üks peamine põhjus, miks enamik laktoositalumatuid inimesi jätkab piima joomist. Viimasel aastakümnel liigub üha rohkem vastakat infot piima kasulikkuse kohta. Võrdluseks tuuakse tihti piima väheselt või üldse mitte tarbivaid rahvaid, kelle seas luuhõrenemist ei esine. Samas on need paigad ekvaatori lähedal, kus kaltsiumi saadakse puu- ja köögiviljadest, seal ei suitsetata ning inimesed liiguvad igapäevaselt pikki distantse. Piim ei ole tõepoolest eluks vajalik, kuivõrd inimene saab kaltsiumi kätte ka köögiviljadest. Piimatoodete tarbimist pooldavad toitumisteadlased toovad tavaliselt hea võrdluse. Sama suure kaltsiumikoguse saab kätte nii poolest liitrist piimast kui ka 20 taldrikutäiest keedetud brokkolist.

Eestis jõudis laktoosivaba piim poelettidele alles 2-3 aastat tagasi. Eelnevalt oli saadaval kõigest laktaasi sisaldavad kapslid, mille pidev tarvitamine kõigile taskukohane ei olnud. Laktoosivaba piim kujutab endast tavalist lehmapiima, millele on lisatud vajalikku ensüümi, mis lõhustab laktoosi tavalisteks suhkruteks. See võib muuta piima maitset magusamaks, kuid ülejäänud omadused jäävad samaks. Kitsepiim ei ole ohutuks alternatiiviks ja sisaldab samuti laktoosi. Maiustuste valmistamisel võib kasutada sojapiima, mis on valmistatud peenestatud ja aurutatud sojaubadest. Sojapiim on pisut magusa maitsega, laktoosivaba ja valgurikas. Samas kaltsiumi poolest jääb see lehmapiimale kõvasti alla ning igapäevaseks asendajaks ei sobi. Mart Riispere soovitab tarvitada hapendatud piimatooteid, kui kõht vähegi kannatab. Hapupiimas, keefiris, hapukoores, jogurtis ja hapendatud petis on tänu lisatud juuretisele suur osa laktoosist piimhappeks muutunud. Võis ja juustus on piimaga võrreldes vähem laktoosi, kuid neid ei pruugi tugevama laktoositalumatusega inimesed kannatada. Kõige paremini sobivad seedimisele kõvad juustud, näiteks Cheddar ja Parmesan.

Laktoositalumatuse raskematel juhtudel võib soolestikus ärritusi tekitada ka väiksemad laktoosikogused. Sel juhul peab hoiduma leivast-saiast, pagaritoodetest, hommikuhelvestest, šokolaadist ja kakaojookidest, mis on tehtud piima või piimatoodete põhjal. Lisaks selle tuleb jälgida valmistoodete puhul, et nende valmistamisel ei oleks kasutatud juustu, hapukoort või piima baasil tehtud margariini.

Laktoositalumatuse müüdid

Kui inimesel on vähem vajalikku ensüümi, siis tekkivad tal alati ebameeldivad sümptomid pärast laktoosi tarbimist.

VALE: Paljud madala laktaasitasemega inimesed ei olegi oma probleemist teadlikud. Nad on sellegipoolest suutelised mingil määral laktoosi ära seedima. Sümptomeid tunnevad nad alles sel juhul, kui tarvitavad rohkem piimatooteid ja väike ensüümide hulk ei käi laktoosi kogusest üle.

Kui keha ei suuda piimast laktoosi omastada, siis kehtib sama kaltsiumi kohta.

VALE: Kaltsium imendub samal moel olenemata laktoosiga toimuvatest protsessidest. Seetõttu saabki laktoosivabast piimast kätte kõik vajalikud mineraalid ja vitamiinid.

Laktoosi leidub ainult piimas ja piimatoodetes

VALE: Laktoosi leidub paljudes toiduainetes, millest mõningaid ei oska inimesed kahtlustadagi. Toiduaine sisaldab laktoosi, kui koostises esineb järgmisi sõnu: piim, piimapulber, lõssipulber, piima kõrvalsaadused, vadak, kohupiim, juustumass jne.

Tihti ei ole probleem laktoositalumatuses, vaid hoopis allergias piima vastu

VALE: Tõelised piimaallergiad esinevad 1-2% väikelastel ja tavaliselt kasvavad nad sellest juba neljandaks eluaastaks välja.

Sojapiim on täisväärtuslik lehmapiima asendaja

VALE: Creightoni Ülikoolis tehtud uuringud näitasid, et sojatoodetes leiduv kaltsium imendub inimkehas tavalise piimaga võrreldes tervelt 25% võrra vähem.

Organism tunneb sobimatu ära

Kristi Liigus, laktoositalumatu

Ma pole kunagi arvanud või kahtlustanud, et mul võiks olla laktoositalumatus. Pöördusin arsti poole kõhuvaludega ja ta arvas, et tegemist on toiduallergiaga. Igaks juhuks saatis ta mind kontrollima ka laktoositaluvust. Nii saingi teada, et mul on laktoositalumatus ja olin selle üle väga üllatunud. Lapsepõlves sai maal vanaema juures meelsasti piima joodud. Kuigi soovi puudumisel pole ma viimase 10 aasta jooksul piima joonud, siis kohukesi, kodujuustu ja jogurtit olen küll tarbinud. Arsti käest sain teada, et tohiksin piimatoodetest tarbida ainult võid ja juustu. Üldiselt ei ole ma äärmustesse laskunud ja olen jätkuvalt piimatooteid edasi tarbinud. Seda küll varasemaga võrreldes vähesemal määral ja enesetunne on paremaks muutunud. Piima ei ole ju niigi aastaid jooud ja seepärast on selle osa täitmine kerge. Pärast jäätise söömist tunnen, et on raske olla ja seda olen üritanud vältida. Küll aga kartulipüree sisse küll piima panemata ei jäta!

Kokkuvõttes tunneb organism ära, mida peaks sööma ja mida mitte. Minu enesetunne ütleb, et äärmustesse laskumisel ja piimatoodete tarbimise lõpetamisel ei ole mõtet. Pigem võib nende tarbimist lihtsalt piirata. Ma ei pööranud varem sellele tähelepanu, aga nüüd olen teadlikult poest laktoosivabu piimatooteid otsinud. Selliste toodete valik on meie poodides ikka väga väike. Olen leidnud laktoosivaba piimajoogi ja mõne üksiku jogurti, aga nende hinnatase on kallim ja maitse harjumatu. Pigem luban endale vahel harva mõne maitsva laktoosi sisaldava jogurti või kohukese.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: commentarista.com