Vetikad toidulauale!

Eesti suuremates toidu- ja ökopoodides leidub üllatavalt lai valik erinevaid vetikaid ja nendest valmistatud tooteid. Anname ülevaate kolmest kõige enam saadaval olevast vetikast.

Spirulina

„Supervetikaks“ nimetatud spirulina ehk sini-rohevetikas on kasutusel kõikvõimalikes toidulisandites. Sellest väikesest veetaimest tehtud tooteid on võimalik leida isegi apteekidest. Väidetavalt on tegu ühe rikkaima loodusliku klorofülli allikaga. Lisaks sisaldab spirulina rauda, tsinki ja magneesiumi ning vitamiinidest A-vitamiini ja B-grupi vitamiine. Vetikas on valgurikas (keskmiselt 65%), mistõttu on see atraktiivne valik taimetoitlastele, kes soovivad menüüsse lisada rohkem taimset proteiini. Spirulinast jahvatatud pulbriga võib rikastada tervisesmuutisid või anda lisaväärtust kookidele, salatitele ja erinevatele taignatele.

Nori

Röstitud nori vetikast valmistatud lehed kuuluvad vaieldamatult sushi valmistamise kunsti juurde. Suur osa sushirestoranide poolt pakutavatest suupistetest sisaldavad norit, kuna sellega on mugav riisi ja mereande pakkida suupäraseks ampsuks. Briti akadeemilises toitumisajakirjas avaldatud uuringu tulemused näitavad, et sagedalt norit tarbivatel naistel esineb vähemal määral rinnavähki. Sarnaselt teistele vetikatele sisaldab nori parajas koguses rauda ja muid mineraalaineid, kuid erinevalt spirulinast leidub nori lehtedes ka C-vitamiini.

Wakame

Jaapani pruun merevetikas wakame sobib suurepäraselt suppidesse, salatitesse, kastmetesse ja erinevatesse köögiviljaroogadesse. Hokkaido ülikooli teadlased on avastanud, et pruunvetikale värvust andev fukoksantiin võib kaasa aidata kaalukaotusele. Ainet tarvitanud närilised kaotasid tervelt 10% kehakaalust, mis andis uurijatele lootust, et tegu võib olla potentsiaalse salenemispreparaatide toimeainega. Loomulikult ei asenda wakame tarbimine tervislikke ja kaalukaotust tingivaid eluviise ning uurijate väited vajavad edasist kontrollimist.

Nimekiri Kaubamaja poolt pakutavatest vetikatoodetest:

1)      Spirulina. Toidulisand. Magedavee vetikas. Jahu.

2)      Spirulina, taruvaik, mesi – segu.

3)      Spirulina, mesi – segu.

4)      Spirulina 10  tumedas  šokolaadis - batoon

5)      Spirulina 16 tumedas  šokolaadis - batoon

6)      Norilehed- kuivatatud vetikad (3 eri firmat)

7)      Mererohi Wakame seesami seemnetega - salat

Elutähtis kõhunääre

Kõhunääre on meile tõeliselt tähtis elund, millele hakatakse tavaliselt tähelepanu pöörama alles tõsiste probleemide tekkimisel.

Enamasti ei ole inimesed kõhunäärme tegevusest teadlikud, kuniks on sellega kõik korras. Kahjuks on see nii, sest tegelikult on kõhunääre üks elutähtis ja asendamatu osa seedesüsteemist, mille kahjustumine viib tõsiste tervisehäireteni.

Kõhunääre ehk pankreas on ca 15 cm pikkune pikliku kujuga nääre, mis asub sügaval mao ja maksa taga. Pankreas koosneb näärmekoest ja juhade süsteemist. Kõhunääre eritab seedimiseks vajalikku nõret ja see kogunebki juhasse. Kõhunäärmenõre liigub koos sapinõrega kaksteistsõrmiksoolde. Ühe ööpäeva jooksul eritab kõhunääre aluselist vedelikku tervelt 0,5-2 liitrit. See sisaldab ensüüme, mis aitavad kõiki tähtsamaid toitaineid lõhustada. Lisaks muudele funktsioonidele toodab kõhunääre viite hormooni, millest kindlasti tuntuim on insuliin. See hormoon aitab glükoosil imenduda verest läbi rakukestade rakkudesse. Insuliini puudumisel jäävad rakud ilma toiduta.

Pankreatiit on põletikuline haigus, mille korral kõhunääre ei ole võimeline tavapäraselt funktsioneerima. Põhjuste hulgas võib olla nii põletikuline protsess, ülekoormus kui ka elundile põhjustatud füüsiline trauma. Ägeda pankreatiidi kõige levinumad sümptomid on kõhunäärme piirkonnas esinev valu, mis võib kiirata selga. Tihtilugu lisandub sellele iiveldus, oksendamine ja isegi kõhulahtisus. Teatud juhtudel võib esineda ohtlikku vedelikupuudust, kuna keha üritab lahti saada mürkidest ja üleliigsetest ensüümidest.

Inimene võib tunda end ühel hetkel parima tervise juures ja juba lühikese aja möödudes muutub enesetunne väljakannatamatuks. Mis ikkagi võib põhjustada ootamatult esinevat ägedat pankreatiiti?

„Kõhunäärme haiguse puhul on juhtivaks põhjuseks küll alkohol, aga rasvane toit raskendab olukorda,“ räägib Lääne-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Külliki Suurmaa. „Patsiendid kaebavad tavaliselt tugevat ja vöötaolist valu ülakõhus, millele lisanduvad muud sümptomid. Äge pankreatiit on raske haigus, mistõttu patsiendid viibivad sageli kirurgia osakonnas ja saavad intensiivravi.“

Sapikivid võivad põhjustada kõhunäärmes põletikku, kuid nende eemaldamine võib harval juhul samuti pankrease šokiseisundisse viia. „Pankreatiit võib esineda igas vanuses, kuid sagedamini diagnoositakse seda meestel, kes langevad 20-40 aastaste vanusegruppi. Naistel esineb seda harvem, kuid üldiselt on kõhunäärme probleemid vanusest ja soost sõltumatud. Küll aga esineb naistel meestega võrreldes sapikivisid tihemini ja sellest omakorda võib olla tingitud pankreatiit,“ kommenteerib Suurmaa.

Alkoholi tarbimine teeb lisatööd nii kõhunäärmele kui maksale. Teatud ensüümide üleliigne tootmine võib viia pankrease seisundisse, mis on kehale äärmiselt kahjulik. Lühikese aja jooksul suure hulga alkohoolsete jookide tarbimine võib olla ägeda pankreatiidi põhjustajaks. Füüsiline trauma kõhunäärmele ja ümbritsevatele organitele võib samuti viia põletikulise protsessini. Pankrease vigastused võivad tekitada järske muutusi toodetavates ensüümides, mistõttu mõjutab see kahjulikult tervet keha. Steroidide ja teiste hormoonidel põhinevate ainete kasutamine võib mõjutada pankrease töötamist. Üks steroidide kõrvalmõjusid on kõhunäärme kahjustamine, kuna elund aitab eemaldada üleliigseid koguseid organismist. Mumps on levinud haigus, mille põhilise riskigrupi hulka kuuluvad väikelapsed. Haigus levib läbi piisknakkuse ja võib mõjutada kõhunäärme tööd.

Siiski on põhjustest kõige levinum alkohol ja seda eriti koostoimel liigselt rasvarikaste toiduainete tarbimisega. Ägedal kujul esinev kõhunäärme põletik võib ebapiisava ravi või muude põhjuste tõttu muutuda krooniliseks haiguseks. Loomulikult võib alkoholist tingitud pankreatiidi korral tõukepõhjuseks olla kangete jookide kuritarvitamise jätkamine. „Kui äge pankreatiit muutub krooniliseks, siis toimuvad pankrease koes püsivad muutused, näiteks ilmnevad fibroosi tsüstid,“ selgitab Suurmaa. „Selle tulemusel võivad patsientidel esineda häired nii sise- kui välissekretsioonis.“ Haiguse kulgedes võib hakata kimbutama diabeet, püsiv kõhulahtisus ja rasvade mitte seedimine. Nii ägeda kui kroonilise pankreatiidi puhul võivad kahjustada saada teised elundid nagu kopsud, neerud ja süda.

Haiguse diagnoosimiseks tehakse mitmeid protseduure, kuid esmaste hulka kuuluvad vere- ja uurinianalüüs. Seda tehakse pankrease poolt toodetava ensüümi amülaasi hulga kindlaks tegemiseks. Nii ultraheliuuring kui kompuutertomograafia annavad hinnangu kõhunäärme seisundi kohta. Samuti on võimalik teha endoskoopiline uuring, mille käigus uuritakse kõhunääret maosondi, peenikese toru ja kontrastaine abil. Selle uuringu käigus on võimalik teha biopsia, mis tähendab kõhunäärmest mikroskoopilise näidistüki võtmist. Kui kahtlustatakse, et krooniline pankreatiit on põhjustanud diabeeti, siis määratakse kindlaks veresuhkru tase.

„Tähtis on pidada rasvavaest dieeti ja hoiduda täielikult alkoholi tarbimisest. Ravi käigus antakse kõhunäärmele puhkust, piiratakse toitumist ja pakutakse tilkinfusioonravi,“ räägib Suurmaa pankreatiidi ravivõimalustest. „Kroonilise pankreatiidi haigetel soovitame vajadusel seedefermentide tarvitamist, et toetada seedimise parandamist.“ Pikaldase pankreatiidi puhul peaks toiduvalik olema pigem valgurikas ning rasva- ja süsivesikutevaene, et anda kõhunäärmele väiksemat koormust.

Kõhunääre ja diabeet

Diabeet ehk suhkruhaigus on lahutamatult seotud kõhunäärmega. Kui inimene on äsja söönud, siis lagunevad seedetraktis süsivesikud glükoosiks, misjärel imendub glükoos verre. Normaaltingimustel eritab kõhunääre glükoositaseme tõusule vastaval hulgal insuliini. Tegu on hormooniga, mida vajavad rakud glükoosi kasutamiseks. Terve inimese organismis langeb vere glükoositase endisele nivoole ligikaudu 3-4 tunni möödudes, ent suhkruhaigel seda ei toimu.

Haigust saab jaotada I ja II tüübi diabeediks. I tüübi põhjuseks on kõhunäärme insuliini tootvate rakkude kahjustus, mille puhul on kindlaks tehtud pärilikkuse soodustav mõju haiguse tekkele. See tüüp on ravitav insuliiniga, mis tähendab suure osa patsientide jaoks igapäevast süstimist. Enamik diabeedi juhtusid langeb II tüübi alla, mida iseloomustab insuliini nõrk toime. Insuliini eritub piisavalt, ent vere glükoosisisaldus jääb pikaks ajaks kõrgeks. Loomulikult kaasnevad sellega tüsistused nagu veresoonte kahjustus ja närvitundlikkuse vähenemine.

Rootsi ja USA teadlaste poolt läbiviidud uuringu tulemused on näidanud, et umbes 80% kõhunäärmevähki haigestunud patsientidest kannatab glükoositalumatuse või diabeedi all. See näitab, kuidas pankrease kahjustumine viib insuliini tootmise progresseeruva vähenemiseni, mis lõppeb suhkruhaigusega. Pankreatiit võib samuti kõhunääret sellises ulatuses kahjustada, et lõpptulemuseks on diabeedi põdemine.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: pancreas.uib.no

7 fakti kasulikust oliiviõlist

Vahemere dieedist tuntud oliiviõli on suurepärane lisand suvistele salatitele ja tervislikum alternatiiv teistele toiduõlidele.

1. Oliiviõli on tähtis osa Vahemere dieedist

Juba aastakümneid on uuritud Vahemere-äärsete riikide elanike toitumisharjumusi, mis mõjutavad positiivselt nende tervist ja eluiga. Lisaks kõigele muule mängib selles dieedis tähtsat rolli Lõuna-Euroopas ohtralt tarvitatav oliiviõli. Ameeriklaste poolt tehtud 10-aasta pikkune uuring näitas, et Vahemere dieet koos tervislike eluviisidega vähendas varajase surma riski tervelt 50% võrra. Toitumiseksperdid soovitavad päevas tarbida vähemalt kaks supilusikatäit oliiviõli. Tervistav mõju tuleb esile, kui asendada vähem mõjusad toiduõlid rafineerimata oliiviõliga. Tavapäraselt tarbitavale õlile pole mõtet soovitatavat kogust oliiviõli lisada, kuna see tõstab rasvade päevase koguse liialt kõrgeks.

2. Kõige kasulikum on külmpressitud õli

Oliiviõlisid jaotatakse eri kategooriatesse sõltuvalt tootmise viisist. Kõige rikkalikuma koostisega on esimese külmpressimise tulemusel saadud õli, mis kannab nime Extra virgin olive oil. Selles on säilinud kõikvõimalikud bioloogiliselt aktiivsed toitained. Teise pressimise käigus toodetav õli kannab silti Virgin. Järgmisena eemaldatakse lõhn ja värv, mida nimetatakse rafineeritud õliks. Vähese väärtusega on esimese pressimise jääkidest tehtud õli, kuhu pole kasulikku aineid eriti alles jäänud. Viimaks tehakse Extra light nime kandvat õli, mis on toitainete rikkuselt Extra virgin õliga võrreldes nagu öö ja päev.

3. Oliiviõlil on ebatavaline koostis

Oliiviõlil on iseäralik rasvade koostis. See on üks väheseid toiduõlisid, millest tervelt kolm neljandikku moodustab oleiinhape ehk omega-9 rasvhapped. Kõige lähemale monoküllastumata rasvhapete sisalduse poolest jõuab rapsiõli 60%-ga. Vastukaaluks sisaldab sojaõli 50% ja päevalilleõli ainult 20% monoküllastumata rasvhappeid. Uuringud on näidanud, et nende rasvhapete tarbimise kasv toob kaasa märkimisväärse „halva kolesterooli“ taseme languse organismis. Lisaks sellele on leitud seos oliiviõlis rikkalikult sisalduvate rasvhapete ja vererõhu langetamise vahel.

4. Kõiki oliiviõlisid ei tohi kuumutada

Extra virgin märgisega rafineeerimata õlid on küll kõige kasulikumad, kuid seda ainult salatites ja kuumutamata roogades kasutades. Rafineerimata õli ei sobi pikaajaliseks kuumutamiseks, kuna selle tulemusel moodustuvad vähki tekitavad ühendid. Küpsetamiseks sobivad eelkõige rafineeritud toiduõlid.

5. Oliiviõli on luudele kasulik

Siiamaani on teadlased piirdunud küll loomkatsetega, kuid oliiviõli tarbimist on seostatud kõrgema kaltsiumisisaldusega veres. Peale selle aitavad vähemalt kaks oliiviõlis sisalduvat polüfenooli kaasa luude moodustamisele. Kreeka naiste seas tehtud uuring näitas, et kõrge kala ja oliiviõli ning vähene punase liha tarbimine on seotud suurema luumassiga.

6. Õige säilitamine hoiab kasulikke omadusi

Valgus ja kuumus hävitavad oliiviõli antioksüdantseid omadusi. Eelista õli, mis on pakendatud tumeda klaasiga pudelitesse ning on poes paigutatud otsese päikesevalguse eest kõrvale. Tavaliselt säilib värskelt villitud oliiviõli 1-1,5 aastat. Liiga jahedas hoitud oliiviõli kristalliseerub, mistõttu muutub selle välimus ja konsistents. Õli kvaliteeti see ei mõjuta, ent vaatamata sellele on tasub vältida liiga suuri temperatuurikõikumisi.

7. Oliiviõli on hea seedeelundkonnale

Regulaarselt oliiviõli tarbivate rahvaste hulgas tehtud uuringud näitavad, et neil esineb vähem vähktõbe seedeelundkonnas, eriti mao- ja peensoole vähki. Vähivastased toimed tulenevad õlis sisalduvatest polüfenoolidest, millel on nii antioksüdantsed kui põletikuvastased omadused. Mõned polüfenoolid võivad vähendada kahjulike bakterite arvukust seedetraktis.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: abitofbeesknees.blogspot.com

Mis juhtub purjus olles tegelikult?

Alkoholi tarvitades ei muutu ainult enesetunne, vaid joogi mõjust saavad osa kõik suuremad organid. Kuidas ikkagi alkohol meie keha mõjutab?

Mis põhjustab purjusoleku?

Joovet on selgelt tunda hetkest, kui alkohol hakkab peaaju tegevust mõjutama. Aju on jaotunud funktsionaalseteks osadeks, mille talitlustele hakkavad promilliga joogid koguste kasvades järk-järgult toimet avaldama. Alkohol muudab närvirakkude retseptorite omadusi ja häirib närviimpulsside ülekannet. Kõigepealt toimib alkohol käitumist reguleerivas aju osas. Seetõttu ei jälgi alkoholi tarbinud inimesed oma käitumist nagu tavaliselt ja muutuvad suhtlemisel avatumaks. Inimene võib tunda end võimekamana kui ilma alkoholita, ent see tunne on eksitav. Närvisüsteemi pidurdav toime tähendab ka seda, et tekivad häired olukorra adekvaatses tajumises ja mõtlemises. Järgmisena jõuab alkohol hipokampuseni, mis vastutab emotsioonide ja mälu eest. Kangete jookide koguste kasvades ei jõua maks alkoholi lõhustamisega järele. Seejärel hakkab alkohol häirima peaajus paikneva tasakaaluelundi tööd. Viimaks tekib eluohtlik olukord väga suurte koguste tarbimisel, sest alkohol jõuab aju hingamiskeskuseni ning inimene sureb alkoholimürgistuse tagajärjel.

Meeleolu sõltub joobeastmest

Kerge joove parandab enesetunnet ja alandab enesekriitikat. Kõrvalt vaadates tundub inimene lõbusam, jutukam ja hoolimatum. Liigutused muutuvad küll elavamaks, ent nende täpsus pole enam endine. Alkohol võib võimendada enne vägijoogi tarbimist domineerinud emotsioone. Keskmise joobeastme saavutamisel on kriitikameel sedavõrd alanenud, et tehtavaid tegusid võidakse hiljem kibedalt kahetseda. Meeleolu võib kõikuda ühest äärmusest teise. Raske joobe puhul on keeruline rääkida emotsioonidest, sest algab teadvuse hägunemine ning ümbritsevale reageerimine muutub aina pingutavamaks.

Alkohol ja seedeelundkond

Jook liigub pärast manustamist esmalt kõhtu, kust osa alkoholist imendub vereringesse. Alkohol ärritab kõhtu ja tõstab seedemahlade tootmist. Imendumata jäänud alkohol liigub edasi peensoolde, milles jätkub vereringesse neeldumine. Alkoholi joomine ja seedeelundkonda ärritavate ravimite (näiteks aspiriin) koos tarvitamine võib viia maohaavandite, gastriidi ja sisemise verejooksuni.

Alkohol ja süda

Alkoholi tarbimine mõjutab südame töö kiirust ja vererõhku. Mõned uuringud on näidanud, et väga mõõdukad alkoholi kogused võivad südamele kasulikud olla. Kindel on see, et keskmised ja suured alkoholikogused tõstavad märgatavalt südame- ja veresoonkonna haiguste riski.

Mõju ajule ja närvisüsteemile

Alkohol mõjub kesknärvisüsteemile depressandina ning vastupidiselt levinud arvamusele ei ole kanged joogid stimulaatorid! Pärast joomist võtab alkoholi ajuni jõudmine aega vaid 30 sekundit. Kesknärvisüsteemile avaldatav mõju ilmneb nii käitumise, tasakaalu kui koordinatsiooni muutumises. Üliraskes joobes inimesel võib hingamine seiskuda.

Alkohol ja maks

Seedetraktist verre imendunud alkohol jõuab esmalt maksa, kust algab alkoholi lõhustumine. Keskmiselt suudab maks toime tulla ühe alkoholiühikuga tunnis. Sellest rohkem tarbides hakkab alkohol kogunema verre ja kudedesse jäädes ümber töötlemist ootama. Mida sagedamini ja suruemad kogused alkoholi vereringesse jõuavad, seda suurem on kahjustav mõju erinevatele elundkondadele.

Mitu promilli?

0,01-0,06 – Füsioloogiline alkoholi sisaldus veres

0,07-0,19 – Toitumisest tulenev alkohol

0,20-0,49 – Alkoholi tarvitanud, ent kliiniliste tunnusteta

0,50-1,50 – Kerge joove

1,51-2,50 – Keskmine joove

2,51-3,00 – Raske joove

3,01-5,00 – Üliraske joove, mis on eluohtlik

5,00> – Surmav joove

Ilmunud ajakirjas Tervis pluss. Ekspert: Iisi Saame. Foto: ss.utpb.edu

Värvikirev teemaailm

Poelettidelt vastu vaatav teevalik võib võtta silme eest kirjuks. Mis vahe ikkagi on punasel, kollasel ja rohelisel teel?

Klassikalised teed

Teepõõsa (Camellia Sinensis) lehtedest saadakse enamiku igapäevaselt joodavatest teedest. Tee värvus ja omadused sõltuvad sellest, kuidas ja kui palju lehti töödeldakse. Must tee valmib lehtedest, mida on enne kuumutamist ja kuivatamist kääritatud. Hapendumisprotsessi tõttu on seda teed lihtsam säilitada ja transportida. Just seetõttu sai lääneriikides esmalt tuntuks must tee. Valge tee tegemiseks korjatakse veel avanemata lehepungi ning seda tehakse eranditult käsitsi. Rohelise tee lehed aurutatakse peale korjamist. Erinevalt mustast teest säilitab roheline tee suurema osa aktiivsetest mikrotoitainetest. Kollane tee on omadustelt sarnane rohelisele teele, kuid tootmise eripäraks on kolm päeva kestev kõrge niiskuse ja temperatuuri juures hoidmine. Kõige parem hinna ja tervisele kasuliku toime suhe on rohelisel teel.

Hiina meditsiinis on rohelist teed kasutatud vähemalt 4000 aastat. Viimasel ajal tehtud põhjalikud uurimustööd annavad ammustele traditsioonidele  tõepõhja alla. Ühe näitena võib tuua 1994. aastal Hiinas läbi viidud teadusliku töö, mille kokkuvõttes väideti, et rohelise tee joomine vähendas söögitoruvähi riski nii meestel kui naistel peaaegu 60% võrra.

Mis ikkagi teeb rohelise tee nii eriliseks? Saladus peitub lehtedes sisalduvates antioksüdantides, mis teevad organismile palju head. Üks võimsamaid neist on EGCG, mis takistab vähirakkude kasvu ilma tervise juures olevaid kudesid kahjustamata. Peale selle alandab EGCG „halva“ kolesterooli taset ning takistab vereklompide teket. See omadus on suure tähtsusega, kuna tromboos on üks peamiseid südameatakkide ja -rabanduste põhjuseid. Lisaks aitab see antioksüdant südameatakist taastuvaid inimesi. Uuringute tulemused näitavad, et aine kiirendab südamerakkude taastumist

Kas sul on nahal haav, hammustus või mõni muu lahtine vigastus? Leota puuvillast riidetükki rohelise tee sees ning kanna seda vigastuse peale. Tee on antiseptilise toimega ning leevendab ka sügelust ja paistetust. Seega võib seda kasutada päikesepõletuste ja sääsehammustuste puhul. Inimesed, kes joovad pool tassi päevas, alandavad riski kõrge vererõhu tekkeks 50 protsendi võrra. Põhjuseks on tees leiduvad polüfenoolid, mis takistavad veresoonte kokkutõmmet ja vererõhu kõrgenemist. Lisaks väidetakse, et rohelise tee joomine kiirendab kalorite põletamise protsessi organismis.

Mate

Lõuna-Ameerika roheliseks teeks peetav mate leiab üha enam austajaid eestlaste seas. Põhjuseks on mate toime, mis sarnaneb teistele ergutavatele jookidele nagu roheline tee ja kohv. Tõepoolest meenutab mate jook välimuselt rohelist teed, kuid maitset ja aroomi ei anna võrreldagi. Esimest korda matet proovinuna kirjeldatakse seda kui maalähedase, talutavalt kibeda ja tugeva aroomiga teejooki. Sarnaselt rohelisele teele on paraguai teed saadaval erinevate segudena, et olla ka kõige nõudlikumate maitsemeelte järgi. Lõuna-Ameerikas on populaarne segada matet piparmündi või tsitruselistega.

Levinud eksiarvamuse kohaselt sisaldab mate tee kofeiini asemel sama aine stereoisomeeri nimega mateiin. Tegelikult sisaldab kuivatatud tee 0.7-1.7% täiesti tavalist kofeiini. Kofeiinisisaldus võib sõltuda taime soost ja sellest, kas seda on kasvatatud varjus või mitte. Võrdluseks sisaldavad teelehed keskmiselt 0.4-0.9% ja jahvatatud kohv kuni 3.2% kofeiini.

Roheliseks kullaks kutsutud mate sisaldab lisaks kofeiinile teisigi ergutavaid aineid. Mate nautijad väidavad, et joogil on teest ja kohvist märgatavalt erinev toime. Teaduslikult põhjendatakse seda struktuuriliselt sarnaste teobromiini ja teofülliini iseäraliku kombinatsiooniga. Teobromiin on šokolaadis ja kakaos leiduv tujutõstev aine, mis avaldab turgutavat toimet ka mate joojale. Sellel alkaloidil on küll kofeiiniga sarnane toime, kuid mõjutab närvisüsteemi kordades vähem. Teofülliin tõstab südamelihase toonust, vererõhku ja pulssi ning stimuleerib närvisüsteemi tegevust. Mate igapäevased tarbijad kiidavad selle energiat, toonust ja keskendumisvõimet tõstvaid omadusi. Kaalujälgijatele on meelt mööda mate joomisega kaasnev kahanenud söögiisu. Leidub dietolooge, kes soovitavad näljatunde leevendamiseks matet proovida. Ajaloost on teada juhtumeid, kus Euroopast tulnud maadeavastajaid hämmastas indiaanlaste võime terveid päevi ilma söömata tööd teha. Mate kuulus toonikute hulka, mis kohalikel niiviisi tegutseda võimaldas.

Mate sisaldab rikkalikult polüfenoole, mistõttu on joogi antioksüdantsed omadused võrreldavad rohelise teega. Antioksüdandid tõstavad raku võimet end kahjustuste vastu kaitsta. Seeläbi saab organism tervikuna kaitstud mitmete krooniliste haiguste eest. Nii taime lehed kui sellest tehtavad tõmmised sisaldavad märkimisväärsel kogusel kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Mate sisaldab B1-vitamiini, mille puudust võib tekitada liigne alkoholi, kohvi ja koolajookide tarbimine. Muuhulgas on vitamiini vaja ajutegevuse ja mälu talitluseks ning närvisüsteemi normaalseks tegevuseks. Mates leidub aineid, millel on tugev mõju inimese immunsüsteemile. Keha kaitsesüsteemi stimuleerimine aitab meil edukamalt haiguste vastu võidelda.

Vaatamata mate stimuleerivatele ja tervist turgutavatele toimetele on mõned uuringud kirjeldanud taime kantserogeensust. Mitmed uuringud on seostanud regulaarset mate joomist kõrgenenud riskiga erinevate vähivormide tekkeks. Kõige järjekindlamaid tulemusi annab seos söögitoruvähi ja matejoogi tarvitamise vahel. Siiski väidetakse, et vähirisk võib tõusta mate väga kõrgel temperatuuril tarbimisest. Kõik liigkuumad joogid kahjustavad suu limaskesta, söögitoru ja magu. Kahjustused võivad viia vähi arenemiseni. Siiski ei lükka põhjendused ümber teisi uurimusi, mis on kinnitanud vähki tekitavate ainete olemasolu mates. Kas mate on tervist andev või võttev jook? Selles osas ei leia teadlased ühest vastust, kuna matest on leitud komponente, mis võivad vähi arengut pidurdada. Need vastukäivad leiud on viinud segaduseni ja lõpliku otsuse peab tegema ikkagi tarbija ise. Traditsioonilise tarbimise järgi lisatakse samadele lehtedele korduvalt vett juurde. Selle tulemusel puutub teejooja kokku suurema koguse kantserogeensete ainetega. Klassikalise teetseremoonia jooksul võidakse vett vahetada tervelt kaheksa korda! Üks tassitäis värsketest lehtedest tehtud matet kahandab märgatavalt riski kokkupuuteks kahjulike ainetega ja erilist põhjust kartmiseks ei ole.

Punane tee

Eksootilisel punasel ehk rooibos teel pole traditsioonilise teetaimega midagi pistmist. Punast teed tehakse kadakapõõsast meenutava taime lehtedest. Madal Aspalathus linearis põõsas kasvab vaid Lõuna-Aafrikas Hea Lootuse neeme lähistel. Korjamisel on rooibose lehed rohelised, kuid kääritamisprotsessi tulemusel omandab teejook tassi valatuna sügavpunase värvuse.

Sarnaselt rohelisele teele sisaldab rooibos flavonoide, mis töötavad inimkehas antioksüdantidena. Neist tugevaima toimega on aspalatiin, mille toime avaldub organismi oksüdatiivse stressi alanemises ning vananemisprotsesside aeglustumises. Oksüdatiivne stress tekib siis, kui antioksüdantide tase on organismis vabade radikaalidega võrreldes tasakaalust välja langenud. Tegu on ohtliku seisundiga, kuna see võib aidata kaasa vähktõve ja mitmete muude krooniliste haiguste arengule. Vabade radikaalide üleliigsele tekkele ja enneaegsele vananemisele aitavad kaasa päikesekiirgus, alkoholi liigtarbimine ja suitsetamine. Lisaks sellele väheneb aastate möödudes inimese loomuliku antioksüdantse süsteemi suutlikkus. Seega aitab antioksüdantide poolest rikaste toodete tarbimine aeglustada vananemist ning eemal hoida raskeid kroonilisi haigusi. Seetõttu tuntaksegi rooibost Aasias kui „pika elu teed“.

Kõrge flavonoidide sisaldus põhjustab rooibose spasmolüütilisi omadusi, mispärast kasutatakse teejooki kõhuvalu, ärritunud soole sündroomi ja muude kõhuvaevuste puhul. Rooibos on suurendanud laborikatsetes katseloomadel maksa vastupanuvõimet, mis annab lootust tulevikus tee kasutamisele krooniliste maksahaiguste ravimisel. Slovakkias tehtud uuringute tulemusel soovitavad teadlased tarbida teed krooniliste maksaprobleemide korral.

Rooibos ei sisalda kofeiini, mistõttu on see sobilik inimestele, kellel on probleeme südametegevuse, vererõhu, närvisüsteemi või maohaavanditega. Nimelt võib kofeiini tarbimine tekitada unetust, ärevushäireid, südame arütmiat ja muid ebameeldivaid kõrvalnähte. Samuti sisaldab üks tassitäis punast teed poole vähem tanniine kui sama kogus rohelist teed. Tanniinid annavad teele kibeda maitse ning mõjutavad ainevahetust takistades raua ja valkude omastamist. Kohv ja tee sisaldavad oblikhapet, mida ei tohiks tarbida inimesed, keda vaevavad osteoporoos või neerukivid. Teadlased on kindlaks teinud, et punane tee ei sisalda oblikhapet ning on seega sobivaks asenduseks kohvile ja teele.

Kaalujälgijaid rõõmustab kalorivaba tee mõju maitsmismeelele. Kui palutakse avaldada arvamust rooibose maitse kohta, siis kirjeldatakse tihti kerget magusat maitsevarjundit. Seega ei pea joogile lisama suhkrut ning ühe klaasitäie joomine võib ära hoida kiusatuse maiustusi süüa.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: cukierski.net

7 levinumat dieediviga

Dieedi pidamine pole kerge ülesanne. Lisaks toitumiskavast kinni hoidmisele tuleb silm peal hoida pealtnäha väikestel asjadel, mis võivad takistada oodatud tulemuse saavutamist.

Hommikusöögi vahele jätmine

Uuringud näitavad, et hommikusöögist ära öelnud inimestel on igapäevaste einestejatega võrreldes suurem kehakaal. Üsna levinud on eksiarvamus, et hommikusöögi vahele jätmine hoiab kaloreid kokku. Tegelikult tarbivad vähem kui kolm korda päevas sööjad oma toidukordade ajal rohkem kaloreid. Üks tervislik hommikusöök peaks kindlasti sisaldama valke ja kiudaineid.

Liialt palju kaloreid jookidest

Alkoholist, suhkru ja koorega kohvist, mahlajookidest ja limonaadidest kogunevad kalorid võivad kaalu langetamist raskemaks muuta. Erinevate jookide tarbimine ei muuda söömisharjumusi, kuna enamik neist vähendab vaid janu ja ei mõjuta söögiisu.

Ebatervislikud kastmed

Mitmed salatikastmed sisaldavad suurel hulgal kaloreid, mis nullivad köögiviljade madala kalorsuse. Poodides müüdavates kastmetes võib leiduda tervisele kahjulikke lisaaineid. Seega tasub alati enne ostmist lugeda pakendilt koostist ja toiteväärtust. Väljas süües tasuks hoiduda salatitest, millele on lisatud rammusaid kastmeid.

Kui mõte läheb uitama

Televiisori ees või raamatut lugedes on kerge ennastunustavalt küpsisepakki tühjendada. Väikesed suupisted kogunevad suureks kalorihulgaks, kuna põnev film või raamat ei lase järge pidada. Juba kolm Domino küpsist võib lisada 160 kalorit. Lahendus on tahtejõu treenimine või suupistete asendamine millegi tervislikuma nagu kurgiviilude või beebiporganditega.

Vabad nädalavahetused

Dieet tähendab pidevat pühendumist ja nädalavahetusel söömise või alkoholiga liialdamine vähendab kindlasti oodatud tulemuste täitumist. Leidub kaalujälgijaid, kes peavad teatud aja jooksul režiimist rangelt kinni, kuid ühel hetkel otsustavad end selle eest vaba nädalalõpuga premeerida. Libastumisi võib lisaks nädalavahetustele ette tulla pühade või sünnipäevade ajal.

Šokidieedid

Vahel soovitakse kaalu langetada kindla ürituse või tähtpäeva jaoks. Sel juhul tunduvad kõige ahvatlevamad nn. šokidieedid nagu kapsasupi- või mahladieet. Sellised lühiajalised toitumisplaanid võivad kaalunumbrit esmalt väiksemaks muuta, kuid pikaajaliselt toovad need hoopis kaalu juurde. Pealegi võib lühiajaliselt kaal muutuda lisaks rasvale ka lihaste ja keha veesisalduse arvelt.

Trenni unarusse jätmine

Iga täisväärtusliku dieedi kõrvale kuulub seda toetav treeningplaan, sest ainult toitumise jälgimisest ei piisa. Trenn ei pea midagi kontimurdvat olema. Piisab igapäevasest täiendavast kehalisest koormusest. Parimal juhul toimub see treeneri käe all, kes koostab kava vastavalt isiklikele eesmärkidele.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Foto: hoholok.com

Rasvad - osa tervislikust toitumisest

Rasvade tarbimine on mitmekülgse ja tervisliku toitumise alus, kuid rangete salenemisprogrammide populaarsus on moonutanud arusaamu rasvade tähtsusest.

Rasvad ehk lipiidid on saanud teenimatult halva kuulsuse osaliseks. Suur hulk dieete rõhub rasvavaesele toidule, light-toodete populaarsus on tõusuteel ja inimeste soov kõhnemaks saada ei kao mitte kuhugi. Tekkinud on olukord, kus rasvade kohta liigub palju müüte ja käibetõdesid ning neid põlatakse ilmaasjata ära. Leidub isegi toitumiskavasid, mille karmid reeglid propageerivad täielikult rasvadest loobumist. Rasvavaba elustiil võib viia tõsiste tervisehädadeni, kuna inimese keha vajab rasvu igapäevaselt kindlas koguses.

Inimesed peavad tarbima toidurasvu, kuna need on olulised raku ehitusained. Organeid ümbritsev rasvakiht kaitseb põrutuste ja muude vigastuste eest. A-, D- ja E-vitamiinid on rasvlahustuvad, mistõttu on nende imendumiseks vaja piisavalt lipiide tarbida. Lisaks vitamiinidele vajab organism asendamatuid rasvhappeid, mille puudust ei ole võimalik teiste mikrotoitainetega korvata. Rasvadel on puhastav toime, kuna nad aitavad sappi soolde väljutada. Selle puudumisel peetuks sapp sapipõies ning tõuseks risk sapikivide moodustumiseks. Pealegi on rasv tõeliselt kontsentreeritud energiaallikas. Nimelt annab 1 g rasva umbes 9 kcal energiat. Meie kliimavöötmes on see tähtis, kuna kehasoojuse säilitamiseks kulub palju enam energiat kui lõunamaades.

Kõik rasvad koosnevad rasvhapetest, mis jagunevad kolme peamisse gruppi. Küllastunud rasvhappeid leidub kõige rohkem loomsetes rasvades nagu seapekk ja või. Need on toatemperatuuril enamasti tahked. Mono- ja polüküllastumata rasvhapped on ülekaalus taimsetes rasvades, näiteks oliiviõlis. Polüküllastumata rasvhapete hulka kuulub linool- ja linoleenhape, mida  meie organism ei ole võimeline iseseisvalt tootma. Seega peab nende asendamatute rasvhapete saamiseks vastavaid toiduaineid tarbima. Kookos- ja palmirasv on küll taimse päritoluga, kuid need sisaldavad küllastunud rasvhappeid. Need erinevad loomsetest rasvadest oma rasvhapete ahela pikkuse poolest, mille tulemusel on lipiidid kergesti seeditavamad. Kookosõli sisaldab lauriinhapet, mis avaldab positiivset mõju närvi- ja immuunsüsteemile.

Omega-3 rasvhapped kuuluvad polüküllastumata rasvhapete alla. Keha ei ole omega-3 rasvhappeid võimeline ise tootma, mistõttu on tähtis jälgida, et igapäevane toit sisaldaks neid piisaval hulgal. Uuringud on näidanud, et 85 protsendil rahvastikust esineb mingil määral omega-3 puudujääke. Ühtlasi leidub tänapäevases toidusedelis liialt palju omega-6 rasvhappeid. Kõige rohkem saab omega-3 rasvhappeid rasvasest kalast nagu lõhe, makrell ja heeringas ning pähklitest. Õlidest on suure omega-3 sisaldusega külmpressitud linaõli ja tudraõli.

Toiduõlid jaotuvad rafineeritud ja rafineerimata ehk külmpressitud õlideks. Enamasti leiab pudelilt märgise, millist tehnoloogiat konkreetse toote puhul kasutatud on. Tervislikust vaatepunktist on parimad külmpressitud õlid, kuna nende eraldamisel säilivad vitamiinid, mineraalid ja küllastumata rasvhapped. Tähtis on teada, et enamik rafineerimata õlisid ei sobi pikaajaliseks kuumutamiseks, kuna selle tulemusel hakkavad moodustama vähki tekitavad ühendid. Rafineeritud õlid võivad avatuna üpris kaua säilida, kuid külmpressitud õlide säilivusaeg on umbes kaks kuud. Lisaks tuleks kaitsta õli valguse ja kõrge temperatuuri eest.

Transrasvad on viimastel aastatel meedias palju kirgi kütnud. Meditsiiniajakirjas British Medical Journal avaldatud loos on seletatud, kuidas transrasvade keelustamine päästaks inimelusid. Kahe tunnustatud arsti hinnangul aitaks Suurbritannias toitudest transrasvade eemaldamine aastas hoida ära tuhandeid infarktijuhtumeid. Transrasvhapped moodustuvad looduslike protsesside käigus vähesel määral mäletsejate lihas ja piimas. Inimese tervisele tekitavad tõsiseid probleeme transrasvhapped, mis on tekkinud tööstuslike protsesside tulemusena. Küllastunud rasvhappeid sisaldavad rasvad on küllastumata rasvhapetega võrreldes stabiilsemad. Küllastumata rasvhapete tahkeks muutmist nimetatakse hüdrogeenimiseks. Tootjatele on protsess kasulik, kuna see pikendab toodete säilivusaega. Täieliku hüdrogeenimise tulemusel transrasvu ei teki, kuid taoline tehnoloogia on kallis. Enamik tööstuslikult toodetud rasvu on kõrge maksumuse tõttu ainult osaliselt hüdrogeenitud.

Odavam hind läheb tervisele kalliks maksma. Transrasvade tarbimine tõstab „halva“ ehk LDL-kolesterooli taset, mis suurendab riski südame- ja veresoonkonnahaiguste tekkeks. Uuringud on näidanud, et transrasvade manustamine võib tõsta ka diabeeti haigestumise ohtu. Ülejäänud kahjulike mõjude suhtes jäävad teadlased eri arvamustele. Osad uuringud on näidanud, et transrasvade liigne tarbimine võib soodustada eesnäärme- ja käärsoolevähi ning Alzheimeri tõve arengut. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eeskirjade kohaselt ei tohiks transrasvad moodustada päevasest tarbitavast energiast enam kui 1%.

Hispaania teadlased on leidnud, et transrasvhapete poolest rikka menüüga inimestel on suurem oht depressiooni tekkeks. Lisaks sellele leiti seos polüküllastumata rasvhapete tarbimise ja vähesema depressiooni esinemisega.

Rasvade päevane vajadus

Toidurasvad peaksid katma 25-30% päevasest tarbitavast energiakogusest. Sealhulgas 10-15% rasvadest peaks moodustama monoküllastumata ja 5-10% polüküllastumata rasvhapped. Küllastunud rasvhapped ja trans-rasvhapped ei tohiks kokku ületada 10% piiri.

Rasvhapete allikad

Küllastunud rasvhapped

Liha, lihatooted, täispiim, või, juust, kõrge rasvasisaldusega jogurt, pekk, palmi- ja kookospähkliõli

Monoküllastumata rasvhapped

Oliivid ja nendest pressitud õli, enamik pähkleid, avokaado, raps

Omega-3 polüküllastumata rasvhapped

Lõhe, forell, sojaoad, linaseemned, linaõli, heeringas

Omega-6 polüküllastumata rasvhapped

Pähklid, mais, sojaoad, päevalilleseemned, mais, seesamiseemned

Transrasvhapped

Mõningad pagaritooted, jäätised, maiustused; teatud praadimiseks ja küpsetamiseks mõeldud rasvad

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: recipes.wikia.com

15 põhjust, miks kaalust alla võtta

Alates paremast tujust ja topeltenergiast kuni uute hobideni välja - kaalust alla võtmine toob endaga kaasa suure hulga positiivseid muutusi.

1. Vähem allergia ja astma sümptomeid

Esmapilgul ei tundu kaalujälgimise ja allergiate vahel mingit seost olevat, ent osadele inimestele põhjustab ülekaal astma- ja allergianähtude halvenemist. Liigsed kilod rõhuvad neerupealiseid, mille häired annavad tunda ebameeldivate sümptomitena. Lisaks koormab ülekaal hingamisteid, mis võib samuti astma sümptomeid hullemaks teha.

2. Jalavalu annab järgi

Väiksem kaalunumber annab puhkust jalgadele, mis peavad päevast päeva keharaskust taluma. Hiljutine uuring näitas, et kaalust alla võtnud patsientide kaebused jalavalu suhtes kukkusid tervelt 83% võrra.

3. Tervem nahk

Toitumisprobleemid mõjutavad naha elastsust ja värvi ning liigne süsivesikute tarbimine võib tekitada naha kahvatust.

4. Nauditavam sekselu

Kaalukaotus võib tõsta seksiisu ja muuta vahekorra nauditavamaks, kuna paranenud on nii füüsiline võimekus kui ka psühholoogiline rahulolu.

5. Vähem ebamugavaid olukordi

Kõrgema kehakaaluga inimesed eelistavad tihti seltskonda sisse sulanduda ja endale mitte liigselt tähelepanu tõmmata. See muudab teatud sündmused ja olukorrad ebamugavaks, näiteks peod ja muud olengud, esinemised ja hobiringid.

6. Parem tuju

Ütlus, et ülekaalulised on kõhnematest lõbusamad ei pruugi sugugi paika pidada. Uuringud on näidanud, et paljud ülekaalulised kannatavad raske depressiooni all, kuna liigne kehakaal mõjutab hormoonide tegevust.

7. Raskete haiguste oht alaneb

Ülekaalulisus on paljude krooniliste haiguste suur riskifaktor. Normaalne kaalunumber alandab muuhulgas riski südame- ja veresoonkonna haiguste, mitmete vähivormide ja suhkruhaiguse tekkeks.

8. Uued hobid ja võimalused

Kaalu kaotades võib tegeleda hobide ja spordialadega, millest ülekaalulisena oli julgust vaid unistada. Teatud alade takistuseks võis olla ebamugavus ja kartus (ujumine, tantsimine), kuid teatud aladel nagu langevarjuhüpe on kehtestatud kaalupiirangud.

9. Kõrgem enesehinnang

Isegi 10% kaotamine kehakaalust võib muuta enesetunnet paremaks ja anda julgust edasisteks sammudeks isikliku arengu suunas. Väikesed võidud viivad suurte võitudeni, mistõttu vahe-eesmärkide püstitamine on kaalujälgijatele soojalt soovitatud.

10. Rohkem jaksu ja vastupidavust

Kindlasti on aeg mõelda kaalust alla võtmise peale, kui trepist üles-alla kõndimine on muutunud ebameeldivaks ülesandeks. Tervislik toitumine ja piisav füüsiline koormus tõstab vastupidavust igapäevastes toimingutes ja sportlikel ettevõtmistel.

11. Magusam uni

Vaevav kehakaal annab endast märku öötundidelgi, kuna ülekaalulistel on suurem risk uneapnoe all kannatamiseks. Uneapnoe korral seiskub une ajal hingamine ning see võib kesta kümnest sekundist kuni mõne minutini. Seisund alandab unekvaliteeti märgatavalt ja mõjutab järgmise päeva keskendusmisvõimet, mälu ja meeleolu.

12. Madalam vererõhk

Ülekaaluga maadlevatel inimestel on kahekordne risk kõrge vererõhu küüsi sattumiseks. Nimelt rõhub liigne kehamass veene, mistõttu peab süda vere ringi pumpamiseks rohkem tööd tegema. Kaalu langetamine muudab vereringluse kergemaks, mille tulemusel alaneb vererõhk.

13. Rohkem valikuid riidepoes

Kõhnemale kehale istuvad riided paremini ning poes on rohkem valikut tavapärasematele rõivanumbritele.

14. Täisväärtuslikumad suhted

Kaalulangusega võib kaasnevad sotsiaalsete suhete paremaks muutumine. Kõrgem enesehinnang ja enesest lugu pidamine mõjutab suhteid positiivselt nii tööalaselt kui peresiseselt.

15. Kaalukaotus kui energiasüst

Ülekaalulisus on kõigile keha organitele koormaks ning põhjustab seetõttu üldist väsimust, loidust ja energiapuudust. Kaalukaotus võib esile kutsuda tõelise energialaengu!

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: Blogspot.com

Kust leida miinuskaloreid?

Vastupidiselt levinud arvamusele ei paku ükski toiduaine miinuskaloreid. See-eest leidub värskete viljade letist snäkke, millega kaalujälgijatel liialdamise ohtu pole.

Kaalusõprade ringkondades on juba aastaid ringi liikunud jutud imelistest viljadest, mis kuuluvad „miinuskalorite“ ehk „nullkalorite“ gruppi. Neid mõisteid kasutatakse toitude puhul, mille seedimine kulutab nende toiteväärtusest rohkem kaloreid. Seller on enim levinud näide miinuskalorsusega viljast. 100 g sellerit sisaldab umbkaudu 15 kalorit ning miinuskalorite jälgijad väidavad, et selle rohelise lehtvilja tarbimine mõjub otsekui väike treening.

Tegelikult ei ole miinuskaloreid pakkuvaid toiduaineid olemas. Toidu seedimiseks ja selles sisalduvate toitainete omastamiseks kuluv energiahulk on arvestatud toidu termilise efekti alla. Toidu termiline efekt kulutab tavaliselt 10% toidus sisalduvatest kaloritest, kuid teatud juhtudel võib see ulatuda kuni 20%-ni. Seega 10-kalorilise sellerivarre puhul kulutab keha 2 kalorit, et vastu anda 8 kalorit energiat.

Pole teada, kust miinuskalorite müüt alguse sai, ent tänaseks on sellest välja kasvanud palju dieediplaane ja isegi raamatuid. Nullkalorite kontseptsioonil puudus teaduslik taust ja kindel toiduainete nimekiri, kuid vaatamata sellele levis kuuldus kaalu langetavatest toiduainetest nagu kulutuli. Osade dieedikavade koostajad läksid isegi nii kaugele, et omastasid viljadele kalorite kulutamist kiirendava toime. Miinuskalorite dieedid mõjuvad järgijatele seetõttu, et need on äärmiselt piiravad ning põhjustavad toitainete puudusest tingitud kaalulangust.

Eelmise kümnendi keskpaigal hakkasid suurfirmad miinuskalori mõistega liialt hooletult ringi käima. 2007. aastal lahvatas Ameerikas skandaal, kui rahvusvahelised joogitootjad Coca-Cola ja Nestle kasutasid oma Enviga joogi turundamisel tarbijaid köitvaid miinuskaloreid. 330 ml plekkpurgis müüdav teejook pidavat kulutama 20-30 kalorit rohkem, kui on sellest saadav energiahulk. USA toidu- ja ravimiamet leidis, et miinuskalorite väide ei ole korrektne ja tegi firmadele pea poole miljoni euro suuruse trahvi.

Vaatamata vastuolulistele dieetidele ja skandaalidele ei tasu miinuskalorite dieetides propageeritud vilju täiesti kõrvale jätta. Madala kalorsuse tõttu sobivad need suurepäraselt suupisteteks ja näljakustutajateks. Enamasti sisaldavad need vitamiine ja mineraalaineid ning on tervisele kasulikud.

„Miinuskalorite“ allikad

Need on tõeliselt madala kalorsusega puu- ja köögiviljad, mida võib dieeti pidades endale julgelt vahepalaks lubada.

Seller

100 g sisaldab 15 kalorit

Pluss: foolhape, K-vitamiin, A-vitamiin, kaalium

Greip

100 g sisaldab 32 kalorit

Pluss: C-vitamiin, A-vitamiin, kiudained

Lehtsalat

100 g sisaldab 17 kalorit

Pluss: kaltsium, C-vitamiin, A-vitamiin

Brokkoli

100 g sisaldab 35 kalorit

Pluss: K-vitamiin, mangaan, foolhape, C-vitamiin

Kapsas

100 g sisaldab 24 kalorit

Pluss: C-vitamiin, K-vitamiin, foolhape, B6-vitamiin

Porgand

100 g sisaldab 41 kalorit

Pluss: A-vitamiin, kaalium, mangaan, kiudained

Sidrun/laim

100 g sisaldab 29 kalorit

Pluss: C-vitamiin

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss ja veebilehel Fitness.ee Pilt: fatburningfurnace.com

Pika elu dieet

Jaapani köögi mõjutused, kodumaised puuviljad ja võimalikult lihtne toit – see on makrobiootiline dieet.

„Makrobiootiline“ on Kreeka päritolu sõna, mis tähendab tõlkes pikka elu. Vanas-Kreekas kirjeldas lääne meditsiini isa Hippokrates sellega inimesi, kes elasid kaua ja olid oma parima tervise juures. Makrobiootilise dieedi lõi George Ohsawa, kelle sõnul on hea tervise aluseks võimalikult lihtne toit. Tema esialgne dieedikava hõlmas kümmet astet, mis muutusid iga korraga aina piiravamaks. Viimane aste lubas toituda vaid pruunist riisist ja veest. Äärmusesse kaldumise tõttu ei ole astmeline süsteem tänapäeval enam kasutusel. Hollywoodi staarid on lisaks teistele populaarsetele dieetidele proovinud ka makrobiootilist eluviisi. Tuntud näitlejanna ja kahe lapse ema Gwyneth Paltrow lootis, et  range toitumiskava aitab isal kõrivähi vastu võidelda. „Arstid ütlesid, et ta peab hakkama tervislikumalt elama. Ma lugesin raamatuid, mis kirjeldasid inimkeha piiramatuid võimeid, kui teda säästetakse töödeldud toitudest ja valgest suhkrust. Minevikust on teada lugusid, kuidas inimesed on end hämmastaval kombel tervendanud,“ selgitab Paltrow. Isa varajane lahkumine ei muutnud näitlejanna meelt ning ta jätkas ise selle dieediga veel mitu aastat.

Makrobiootilise dieedi võtavad tihti ette inimesed, kes otsivad läbi tervisliku toitumise füüsilist ja spirituaalset heaolu. Raskete haiguste all kannatajad on samuti puhta toidu dieedist abi otsinud. Tavaliste ravimeetodite kõrval loodetakse vähi, AIDSi ja südamehaiguste korral turgutavatele toitumiskavadele. 2000. aastal läbi viidud uuring tõestas, et mõnikord aitavad makrobiootilise dieedi sarnased kuurid vähihaigete elukvaliteeti tõsta. Elukvaliteet tõuseb tänu stressitaseme langusele, haigusega kaasnevate ebamugavuste vähenemisele ja patsientidele teatava kontrollitunde andmisele.

Makrobiootiline dieet asetab rõhku köögiviljadele, fruktidele ja täisteraviljadele. Seetõttu saab dieeditaja igapäevase toitusedeliga suure hulga kiudaineid, mitmeid kasulikke vitamiine ja mineraale. Dieet piirab küllastunud rasvade, suhkru, alkoholi ja töödeldud toitude tarbimist. Tänapäeva elutempo juures on dieedist eemaldatud ainete üleliigne tarbimine väga kerge. See võib aga viia raskete terviseprobleemideni. Makrobiootilise eluviisi järgi joonduja saab sojatoodetest palju fütoestrogeene. Need taimsed eelhormoonid võivad aidata vähendada rinnavähi riski. Teadlaste sõnul on vaja teha edasisi uuringuid, et väitele suuremat kaalu anda.

Vähemalt poole igast toidukorrast moodustavad täisteraviljad. Nende hulka kuuluvad näiteks riis, rukis, oder ja tatar. Vahetevahel võib süüa pagaritooteid, nuudleid, pastat ja muid jahutooteid. Makrobiootilise dieedi järgija sööb iga päev suppi. Enamasti on soovitatud süüa miso ja shoyu puljongeid, mis on jaapanlaste menüüs tähtsal kohal. Teise suure osa päevasest toidust moodustavad köögiviljad. Kuni üks kolmandik tarbitavatest aedviljadest võivad olla toored. Ülejäänud olgu aurutatud, keedetud või hautatud. Ube peetakse nii tähtsaks, et need peaksid moodustama 10% päevasest toidupoolisest. Selle alla kuuluvad nii keedetud oad kui ka oatooted nagu tofu, natto ja tempeh.

Nädalas on lubatud tarbida väike kogus kala või mereande. Loomaliha, linnuliha, munad ja piimatooted on tavaliselt menüüst eemaldatud. Kala süüakse koos wasabi, ingveri või sinepiga, et aidata kehal mürkidega paremini toime tulla. Pähkleid ja seemneid soovitatakse tarbida mõõdukalt. Pähkleid võib kergelt röstida ja soolata meresoolaga. Kohalikke puuvilju ja marju võib süüa mitu korda nädalas. Õunad, pirnid, maasikad, vaarikad ja muud kasulikud viljad sobivad toidusedelisse suurepäraselt. Küll aga pole lubatud tarbida kaugetelt maadelt toodud troopilisi puuvilju. Need sisaldavad enamasti suuremas koguses väetiseid, taimekaitsevahendeid ja säilitusaineid.

Kaks kuni kolm korda nädalas on lubatud hea tervisega inimestel süüa magustoitu. Erilist tähelepanu tasuks pöörata naturaalselt magusatele toiduainetele. Magusavajadust on soovitatud rahuldada kohalike puuviljade ja kuivatatud fruktidega. Ka magustajate puhul on tähtis jälgida nende looduslikkust. Kindlasti tasub vältida liigselt töödeldud ja rafineeritud magusaineid, näiteks valget suhkrut ja šokolaadi. Toidu valmistamisel kasutatakse makrobiootilises dieedis peamiselt rafineerimata oliivi-, seesami- ja maisiõli.

Joomine on mõeldud ainult janu kustutamiseks. Tähtis on vältida suures koguses kofeiini sisaldavaid jooke. Joomiseks ja toidu tegemiseks soovitatakse filtreeritud vett.

Toitumisteadlased on kritiseerinud makrobiootilise dieedi piiratust. Puudu jääb mitmetest toitainetest nagu valgud, B12-vitamiin, magneesium ja kaltsium. Muuhulgas võib niivõrd piiratud toidusedeliga dieet esile kutsuda peavalu, väsimust, nahalööbeid ja lihasnõrkust. Psühholoogiliselt võivad esile kerkida depressioon, ärevus ja tüdimus. Need sümptomid on täiesti individuaalsed ja ei pruugi lühema dieeditamise puhul esile tulla. Pikemaajalisel järgimisel soovitatakse tarbida toidulisandeid, et korvata teatud toitainete puudust. Eeltoodud põhjustel ei ole dieeti soovitatud lastele, noortele, rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele.

Makrobiootilise dieedi ABC

Bancha

Jaaapani roheline tee kolmanda korje lehtedest. Neutraalse maitsega ja sobib igapäevaseks tarbimiseks. Madala kofeiinisisaldusega.

Miso

Pruun pasta, mis on tavaliselt valmistatud fermenteeritud sojaubadest. Kasutatakse kõige rohkem miso-supi sees.

Natto

Toode bakterite abil fermenteeritud sojaubadest. Populaarne ja valgurikas hommikusöök Jaapanis.

Shoyu supp

Valmistatud kanapuljongist, kuhu on lisatud ohtralt sojakastet.

Tempeh

Lühiajaliselt fermenteeritud ja seejärel kokku pressitud sojaoad. Maitseomadused sarnanevad pähklitele.

Tofu

Sojaubadest valmistatud toode, mida taimetoitlased armastavad liha asendajana kasutada.

Wasabi

Terava maitsega Jaapani mädarõigas, mis on enim tuntud sushi asendamatu lisandina.

Näidismenüü

Hommikusöök

Täisterahelbed sojapiimaga

Värsked beebiporgandid või kurgilõigud

Bancha tee (ilma suhkruta)

Lõunasöök

Miso supp

Täistera näkileib

Aedsalat

Bancha tee (ilma suhkruta)

Õhtusöök

Pruun riis kabatšokiga

Miso supp

Kodumaised õunad

Vahepalad

Peotäis pähkleid või marju

Küpsetatud õun

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: targetwoman.com