Elutähtis kõhunääre

Kõhunääre on meile tõeliselt tähtis elund, millele hakatakse tavaliselt tähelepanu pöörama alles tõsiste probleemide tekkimisel.

Enamasti ei ole inimesed kõhunäärme tegevusest teadlikud, kuniks on sellega kõik korras. Kahjuks on see nii, sest tegelikult on kõhunääre üks elutähtis ja asendamatu osa seedesüsteemist, mille kahjustumine viib tõsiste tervisehäireteni.

Kõhunääre ehk pankreas on ca 15 cm pikkune pikliku kujuga nääre, mis asub sügaval mao ja maksa taga. Pankreas koosneb näärmekoest ja juhade süsteemist. Kõhunääre eritab seedimiseks vajalikku nõret ja see kogunebki juhasse. Kõhunäärmenõre liigub koos sapinõrega kaksteistsõrmiksoolde. Ühe ööpäeva jooksul eritab kõhunääre aluselist vedelikku tervelt 0,5-2 liitrit. See sisaldab ensüüme, mis aitavad kõiki tähtsamaid toitaineid lõhustada. Lisaks muudele funktsioonidele toodab kõhunääre viite hormooni, millest kindlasti tuntuim on insuliin. See hormoon aitab glükoosil imenduda verest läbi rakukestade rakkudesse. Insuliini puudumisel jäävad rakud ilma toiduta.

Pankreatiit on põletikuline haigus, mille korral kõhunääre ei ole võimeline tavapäraselt funktsioneerima. Põhjuste hulgas võib olla nii põletikuline protsess, ülekoormus kui ka elundile põhjustatud füüsiline trauma. Ägeda pankreatiidi kõige levinumad sümptomid on kõhunäärme piirkonnas esinev valu, mis võib kiirata selga. Tihtilugu lisandub sellele iiveldus, oksendamine ja isegi kõhulahtisus. Teatud juhtudel võib esineda ohtlikku vedelikupuudust, kuna keha üritab lahti saada mürkidest ja üleliigsetest ensüümidest.

Inimene võib tunda end ühel hetkel parima tervise juures ja juba lühikese aja möödudes muutub enesetunne väljakannatamatuks. Mis ikkagi võib põhjustada ootamatult esinevat ägedat pankreatiiti?

„Kõhunäärme haiguse puhul on juhtivaks põhjuseks küll alkohol, aga rasvane toit raskendab olukorda,“ räägib Lääne-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Külliki Suurmaa. „Patsiendid kaebavad tavaliselt tugevat ja vöötaolist valu ülakõhus, millele lisanduvad muud sümptomid. Äge pankreatiit on raske haigus, mistõttu patsiendid viibivad sageli kirurgia osakonnas ja saavad intensiivravi.“

Sapikivid võivad põhjustada kõhunäärmes põletikku, kuid nende eemaldamine võib harval juhul samuti pankrease šokiseisundisse viia. „Pankreatiit võib esineda igas vanuses, kuid sagedamini diagnoositakse seda meestel, kes langevad 20-40 aastaste vanusegruppi. Naistel esineb seda harvem, kuid üldiselt on kõhunäärme probleemid vanusest ja soost sõltumatud. Küll aga esineb naistel meestega võrreldes sapikivisid tihemini ja sellest omakorda võib olla tingitud pankreatiit,“ kommenteerib Suurmaa.

Alkoholi tarbimine teeb lisatööd nii kõhunäärmele kui maksale. Teatud ensüümide üleliigne tootmine võib viia pankrease seisundisse, mis on kehale äärmiselt kahjulik. Lühikese aja jooksul suure hulga alkohoolsete jookide tarbimine võib olla ägeda pankreatiidi põhjustajaks. Füüsiline trauma kõhunäärmele ja ümbritsevatele organitele võib samuti viia põletikulise protsessini. Pankrease vigastused võivad tekitada järske muutusi toodetavates ensüümides, mistõttu mõjutab see kahjulikult tervet keha. Steroidide ja teiste hormoonidel põhinevate ainete kasutamine võib mõjutada pankrease töötamist. Üks steroidide kõrvalmõjusid on kõhunäärme kahjustamine, kuna elund aitab eemaldada üleliigseid koguseid organismist. Mumps on levinud haigus, mille põhilise riskigrupi hulka kuuluvad väikelapsed. Haigus levib läbi piisknakkuse ja võib mõjutada kõhunäärme tööd.

Siiski on põhjustest kõige levinum alkohol ja seda eriti koostoimel liigselt rasvarikaste toiduainete tarbimisega. Ägedal kujul esinev kõhunäärme põletik võib ebapiisava ravi või muude põhjuste tõttu muutuda krooniliseks haiguseks. Loomulikult võib alkoholist tingitud pankreatiidi korral tõukepõhjuseks olla kangete jookide kuritarvitamise jätkamine. „Kui äge pankreatiit muutub krooniliseks, siis toimuvad pankrease koes püsivad muutused, näiteks ilmnevad fibroosi tsüstid,“ selgitab Suurmaa. „Selle tulemusel võivad patsientidel esineda häired nii sise- kui välissekretsioonis.“ Haiguse kulgedes võib hakata kimbutama diabeet, püsiv kõhulahtisus ja rasvade mitte seedimine. Nii ägeda kui kroonilise pankreatiidi puhul võivad kahjustada saada teised elundid nagu kopsud, neerud ja süda.

Haiguse diagnoosimiseks tehakse mitmeid protseduure, kuid esmaste hulka kuuluvad vere- ja uurinianalüüs. Seda tehakse pankrease poolt toodetava ensüümi amülaasi hulga kindlaks tegemiseks. Nii ultraheliuuring kui kompuutertomograafia annavad hinnangu kõhunäärme seisundi kohta. Samuti on võimalik teha endoskoopiline uuring, mille käigus uuritakse kõhunääret maosondi, peenikese toru ja kontrastaine abil. Selle uuringu käigus on võimalik teha biopsia, mis tähendab kõhunäärmest mikroskoopilise näidistüki võtmist. Kui kahtlustatakse, et krooniline pankreatiit on põhjustanud diabeeti, siis määratakse kindlaks veresuhkru tase.

„Tähtis on pidada rasvavaest dieeti ja hoiduda täielikult alkoholi tarbimisest. Ravi käigus antakse kõhunäärmele puhkust, piiratakse toitumist ja pakutakse tilkinfusioonravi,“ räägib Suurmaa pankreatiidi ravivõimalustest. „Kroonilise pankreatiidi haigetel soovitame vajadusel seedefermentide tarvitamist, et toetada seedimise parandamist.“ Pikaldase pankreatiidi puhul peaks toiduvalik olema pigem valgurikas ning rasva- ja süsivesikutevaene, et anda kõhunäärmele väiksemat koormust.

Kõhunääre ja diabeet

Diabeet ehk suhkruhaigus on lahutamatult seotud kõhunäärmega. Kui inimene on äsja söönud, siis lagunevad seedetraktis süsivesikud glükoosiks, misjärel imendub glükoos verre. Normaaltingimustel eritab kõhunääre glükoositaseme tõusule vastaval hulgal insuliini. Tegu on hormooniga, mida vajavad rakud glükoosi kasutamiseks. Terve inimese organismis langeb vere glükoositase endisele nivoole ligikaudu 3-4 tunni möödudes, ent suhkruhaigel seda ei toimu.

Haigust saab jaotada I ja II tüübi diabeediks. I tüübi põhjuseks on kõhunäärme insuliini tootvate rakkude kahjustus, mille puhul on kindlaks tehtud pärilikkuse soodustav mõju haiguse tekkele. See tüüp on ravitav insuliiniga, mis tähendab suure osa patsientide jaoks igapäevast süstimist. Enamik diabeedi juhtusid langeb II tüübi alla, mida iseloomustab insuliini nõrk toime. Insuliini eritub piisavalt, ent vere glükoosisisaldus jääb pikaks ajaks kõrgeks. Loomulikult kaasnevad sellega tüsistused nagu veresoonte kahjustus ja närvitundlikkuse vähenemine.

Rootsi ja USA teadlaste poolt läbiviidud uuringu tulemused on näidanud, et umbes 80% kõhunäärmevähki haigestunud patsientidest kannatab glükoositalumatuse või diabeedi all. See näitab, kuidas pankrease kahjustumine viib insuliini tootmise progresseeruva vähenemiseni, mis lõppeb suhkruhaigusega. Pankreatiit võib samuti kõhunääret sellises ulatuses kahjustada, et lõpptulemuseks on diabeedi põdemine.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: pancreas.uib.no

Ahvatlevalt punetavad sügismarjad

 

Septembrist kuni lumetulekuni tasub minna jõhvikale, sest need tervist toetavad marjad aitavad muuhulgas vastu panna ka sügisestele haigustele.

Juba vanarahvas teadis, et kuremari on põie- ja neerupõletike vastu tõhus relv. Tänapäeval on vanadest aegadest peale täheldatud omadused teadusliku kinnituse saanud. 1994. aastal viidi läbi põhjalik uuring, mille käigus jõi üks grupp naisi igapäevaselt 300 ml jõhvikamahla ning kontrollgrupile anti „jõhvikamaitselist“ mahla. Jõhvikamahla joojatel esines mõõdetud perioodi jooksul üle poole vähem kuseteede põletikke. Praeguseks on katseid korduvalt sarnaste tulemustega korratud. Jõhvikamahla tõhusus peitub uriini happelisemaks muutmises, antibakteriaalses hipuurhappes ja teistes osakestes, mis takistavad kolibakterite elutsemist organismis. Põletiku tekkimiseks peavad haigusetekitajad end kuseteede seintele kinnitama, kuid jõhvikates leiduvad ühendid takistavad sellel juhtumast. Seejärel väljuvad kolibakterid organismist loomulikul teel. 80-90% kuseteede põletikest on põhjustatud kolibakterite ehk soolekepikeste tegevusest, mistõttu võib jõhvikate poolt antavat kaitset lugeda märkimisväärselt efektiivseks.

Muuhulgas võivad kolibakterid põhjustada kõhulahtisust ja muid ebameeldivaid seedehäireid. Vanuri, väikelapse või rasket kroonilist haigust põdeva inimese puhul võib soolekepikeste poolt tekitatud seisund eluohtlikuks muutuda. Jõhvikates leiduv tanniinide grupp muudab kolibakterite membraane, takistab bakteritel rakkudega kokku puutuda ja häirib bakteritevahelist kommunikatsiooni. Kõik need täheldatud omadused viitavad sügisestele marjadele kui antibiootikumiravi võimalikule alternatiivile.

Suurem osa põletikulistest haigustest saab alguse haigusetekitajate kinnitumisest inimorganismi kudedele. Tänaseks on selgunud, et jõhvikate toime ei oma mõju ainult kolibakteritele, vaid reguleerib laiemalt eri liiki mikroobide tegevust. Mehhanism on sama, mis on hoidnud kolibakterite talitlust kontrolli all. Kukemarjade söömisel väheneb seedekulglas toidumürgistust ja põletikke tekitavate bakterite hulk märgatavalt. Katsed on näidanud, et samaaegselt suureneb seedimist soodustavate bakterite kogus kuni 25-kordselt. Seega on jõhvikad tugeva probiootilise toimega ning osutuvad eriti kasulikuks peale antibiootikumide kuuri. Ravikuuri järgselt on tähtis taastada sooltes normaalse mikrofloora.

Jõhvikad sisaldavad kiinahapet, mille omapära seisneb organismis muutumatuna püsimises. Kiinahape muudab uriini enne kehast väljumist kergelt happelisemaks ja sellest piisab, et hoida ära kaltsiumi ja fosfaadi ühendite moodustumist lahustumatuteks kivideks. Jõhvikate tarbimine aitab neerukivide teket vältida, sest enamik kividest koosneb just nimelt kaltsiumisooladest.

Ateroskleroosi käigus koguneb LDL-kolesterool ehk „halb kolesterool“ arterite seintele, mistõttu on loomulik vere ringlus häiritud. Edasi arenenud haigus võib takistada vereringet ohtlikul määral või täielikult, millest annavad märku valud rinnus. Ateroskleroos võib viia vereklompide tekke ja südameatakini. Jõhvikates sisalduvad flavonoidid aitavad alandada „halva kolesterooli“ taset ning pakuvad kaitset levinud südamehaiguse eest.

Teiste viljadega võrrelduna on jõhvikad antioksüdantide koguse poolest esirinnas. Liigne oksüdatiivne stress võib põhjustada kiiremat vananemist, krooniliste haiguste teket ja väsimust. Antioksüdandid võivad takistada kasvaja arengut ja vähendada vähiravi ebameeldivaid kõrvaltoimeid. Punakad marjad sisaldavad endas 5 korda rohkem antioksüdante kui brokkoli ning ületavad oma suures koguses ka õunu, maasikaid, apelsine ja sidruneid. Antioksüdantide hulka vähendavad töötlemine, pikk hoiustamisperiood ja kuumutamine.

Jõhvikas on oivaline lisand kaalusõbra toidulauale, sest see on madala kalorsuse ja süsivesikute kogusega ning sisaldab ohtralt kiudaineid. 50 grammi jõhvikaid sisaldab napilt üle 20 kalori! Tarbides jõhvikaid saab inimene vajaliku koguse K-vitamiini, et säilitada luukoe loomulikku tihedust ja tugevust. Lisaks vajab inimene K-vitamiini neerude normaalse talitluse tagamiseks. Kodumaised kartulid sisaldavad tõepoolest C-vitamiini, aga selle sisaldus on märtsikuuks langenud tervelt viis korda. Appi tulevad külmutatud jõhvikad, mis sisaldavad suurel hulgal organismi tugevdavat C-vitamiini. Külmadel ja märgadel aegadel aitab see vitamiin tõrjuda kehast välja külmetushaiguste tekitajaid.

Sagedasti on kaalujälgijad jõhvikate kasulike omadustega kursis, kuid nende haput maitset ei pruugi kõik ühtemoodi taluda. Poodides on saadaval jõhvikatooteid, mis maitsevad meeldivamalt, ent nende valmistamisel on tihti kasutatud suurtes kogustes suhkrut. Kuivatatud jõhvikad võivad varjata enda koostises suurt hulka liigseid süsivesikuid. Eriti tasub seda meeles pidada Atkinsi tüüpi dieetide järgijatel.

Jõhvikaid, nendest pressitud mahla ja teisi saadusi ei soovitata tarbida koos varfariini ja muude verd vedeldavate ravimitega. Suubritannias on avalikkuse ette jõudnud mitmeid  juhtumeid, kus varfariini ja jõhvikamahla koostoimel tekkisid patsientidel rasked sisemised verejooksud.

Korjamine ja säilitamine

Marju võib soodesse ja rabametsadesse otsima minna septembrist kuni lumetulekuni. Jõhvikaid on kõige kasulikum korjata oktoobrikuus, sest pooltoorena korjatud marjadel on madal toiteväärtus. Korjatud marjad seisavad hästi külmutatult või läbi keedetud külmas vees. Neljakraadises vees säilib marja toiteväärtus kuni pool aastat. Kukemarju võib hoida talv läbi külmutamata või leotist kasutamata ka pimedas ja jahedas kohas.

Sügisesed retseptid jõhvikatega

Jõhvikate eripärast maitset võib tasakaalustada apelsinide, õunte, ananasside või pirnidega. Hapukat maitset saab kavalalt ära kasutada toorsalatites, asendades sidrunimahla ja äädika hoopis värskete jõhvikatega või nendest pressitud mahlaga. Kuivatatud sügismarjad lisavad särtsu müslile või kaerahelbepudrule.

Apelsini-jõhvikaküpsised

220 g tükeldatud jõhvikaid

225 g võid

180 g valget suhkurt

110 g pruuni suhkurt

310 g nisujahu

1 muna

1 tl apelsinikoort

2 spl apelsinimahla

½ tl küpsetuspulbrit

½ tl soola

60 g tükeldatud kreeka pähkleid (soovi korral)

Katteks:

190 g puudersuhkrut

½ tl apelsinikoort

3 spl apelsinimahla

Eelsoojenda ahi 190 kraadini. Sega suures kausis või, valge ja pruuni suhkru ühtlaseks massiks. Lisa muna, apelsinikoore ja mahla ning sega korralikult läbi. Seejärel vala apelsinisegusse jahu, küpsetuspulbri ja soola. Lõpuks vala taina sisse jõhvikad ja soovi korral ka kreeka pähklid. Sega tainast marjade ühtlase jaotumiseni. Aseta valminud taina supilusika abil küpsetusalusele või küpsisevormidesse. Küpsised peaksid olema alusele asetatud vähemalt 4-5 cm vahedega. Küpseta neid 12-15 minutit kuni ääred on kuldseks värvunud. Eemalda küpsised aluselt ja aseta taldrikule jahtuma. Väikeses kausis sega omavahel apelsinikoored, mahla ja puudersuhkru ühtlaseks massiks. Vala selle üle jahtunud küpsiste ja lase seista kuni tahkumiseni.

Smuuti „Marjaüllatus“

50 ml jõhvikamahla

50 ml õunamahla

175 g külmutatud marjasegu

125 g madala rasvasisaldusega jogurtit (maitsetu või maasikaga)

Purusta köögikombaini või saumikseri abil. Kõigepealt lisa mahlad, seejärel jogurt ja kõige viimaks marjasegu. Mikserda täisvõimsusel 20-30 sekundit. Magusama maitse jaoks võib lisada koosmarjaseguga ka mett või vahtrasiirupit.

Ilmunud ajakirjas Tervis Pluss. Pilt: Vegetarian-nutrition.info